Mihkel Mutt: Welcome to Estonia, Vene turist!

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt vaatas Vene turiste ja need meeldisid talle. Ning Eesti huvides on, et võimalikult paljud venelased siin käiksid ja ise veenduksid, et meil ei ole kodusõda.

Tallinna kesklinnas jäi pilk venekeelsele turistisalgale pidama. Seisab seltskond Nevski katedraali kõrval, mehed täitsa nagu vene mehed ikka, aga naised kõik naaritsakasukates… Pildistavad vaimustusega keskaegset arhitektuuri ja üksteist kõikvõimalikes poosides, muu hulgas kallistamas üht kunstipäraselt pöetud puud samas kiriku kõrval linnamüüri ääres (muide, sinna on vist tekkinud uus venekeelsete abiellujate lillepanekualtar pärast «Aljoša» teisaldamist).

Mis paralleelid neid vaadates kõik pähe ei tule! Kunagise koloniaalvõimu Prantsusmaa elanikud külastamas Alžeeriat, oma esivanemate sünnimaad. Baltisakslaste järeltulijad Eestis, nostalgiliselt tutvumas paikadega, millest neile jutustasid vanavanemad. Kas vaatab ka mõni Vene ekskursant Dvigateli või Balti laevatehast kui endist pärusmõisa, peab Eestit asjata käest lastud kolooniaks?

Paistis, et üldjoontes neile meeldis siin. Põhjusi on mitu. Näiteks arvas vene inimene pool sajandit, et nende keel on maailmakeel. Ja kuna seda õpetati kohustuslikult kogu NSV Liidu mõjusfääris, siis mingil määral vastas see tõele. Nüüd järjest vähem. Eestis hoiab seda kiiremini kadumast suur venekeelne rahvuskehand, kellega paljudel eestlastel on kontaktid.

Mida mõtleb Moskva venelane, kui ta läheb Viru tänava poodi või küsib tänaval teed, ja talle vene keeles vastatakse, kuigi on aru saada, et vastaja pole venelane? Vanem turist võtab seda ehk isegi endastmõistetavalt, vanad ajad tulevad meelde, nooremad kindlasti mitte (suurem osa tulijaid ei kuulu ilmselt kremlinoorte ühingutesse).

Igatahes on üllatus positiivne. Eks soomlasedki naudivad Eestis seda, et saavad kusagil väljaspool kodumaad oma keeles asju ajada.

Paljudel Vene turistidel on siin sugulased. Ei tea, mida nood neile rääkisid? Või mida rääkisid giidid, see tähendab, mis suhtumist nad väljendasid? Kuulsin tuttava käest, kuidas üks müüja turistile teed oli juhatanud. Muu hulgas tuli minna edasi «fašistski krest’ist», s.o vabadussambast. Aga see polnud öeldud hinnanguliselt, vaid asjalikult, umbes, et «mägraurust paremale». Pärast seda oli sama müüja mu tuttavale viisakalt eesti keeles soovitanud head mõõduka hinnaga konjakit.

Aga laiemalt: kas toimus vaikne kahekõne siinse venekeelse elaniku ja Venemaalt tulnu vahel? Kas esimene tegi tumma etteheite: «Miks olete meid hüljanud?» Kas teine vaatas tulijat mõistmatult: «Miks olete siia jäänud?» Tõenäoselt ei kumbagi. Need kaks gruppi triivivad teineteisest eemale. Erisuhe säilib, kuni neid seovad sugulus, sidemed kunagiste töökaaslaste, naabrite ja muidu tuttavate vahel. 

Venemaal pole praegu palju sõpru. Mägilastega on nad enamasti riius. Mitu Kesk-Aasia endist liiduvabariiki on tänu maavaradele iseteadlikuks saanud, orjameelsusest loobunud. Liiati lahutavad neid venelastest rass ja usk. Ukrainaga ei ole suhted üldsegi head. Gruusiast ei maksa rääkidagi. Selle kõrval polegi äkki Eesti kõige «hullem»?

Mida rohkem Vene turistid siin käivad, seda parem. Mitte üksnes majanduslikult, hotellide täitumuse ja poodide käibe mõttes. Oma silm on kuningas. Parim viis propagandavalet ümber lükata on see, kui külaline jagab kodus meeldivaid muljeid. Seepärast on Eesti huvides, kui võimalikult paljud venelased veenduvad, et siin ei käi kodusõda ja rahvuste vahel valitseb suhteline mõistmine ja võrdõiguslikkus (sest täielikult saab see tekkida ainult inimeste hinges, seadustega seda ei reguleeri).

Tunnistan, et venelast turistina näha on imelik kogemus. Vaatad neid nagu teise pilguga. Tunduvad täiesti normaalsed inimesed, tihti haritud nägudega. Igatahes tunduvalt viisakamad kui inglise läbustavad poissmehed, kes käituvad siin nagu metslaste maal ja kellele kuluks tõtt-öelda vahel vitsu anda.

Teistsugused kui aastakümnete jooksul harjumuslikuks saanud heasüdamlikud jorutavad põhjanaabrid – natuke lihtsa- ja pikameelsed nagu vanapagana lapselapsed. Teistsugused kui robotlikult uudistavad maailmaga tutvujad Jaapanist, teistsugused kui reserveeritud skandinaavlased või sakslased. Vene turistid tõid vaheldust ja ausalt öeldes täitsa meeldisid mulle.

Oma osa selles on harjumusel. Sest midagi ühist ja isegi kodust sugeneb inimeste vahel alati, kui nad pool sajandit kõrvu elavad – ükskõik, mis asjaoludel see kooselu on tekkinud. Pean silmas kõige üldisemat tasandit. Ja mulle kangastub paratamatult, kuidas mõne aja pärast leiavad Eestissegi tee hoopis teise väljanägemise ja – mis peamine – ka käitumismudeliga inimesed.

Massi on kerge üles keerata. Ja heasüdamlikust leplikust inimesest võib saada võidutsev marurahvuslane. Igal pool. Annan endale täiesti aru, et nendest sümpaatsetest turistidest võiksid teatud tingimustel saada ka sõjakalt hüüdlevad karistussalklased. Aga selleks peab olema keegi, kes neid üles keerab. Iseenesest, loomulikul teel seda ei juhtu. Selleks oleme omavahel liiga sarnased.

Ilus valge lumi tekitab idealistlikke mõtteid. Seekord on lumi eriti paks. Mõtled, miks ei võiks naabrid normaal­selt läbi saada. Käia sõbralikult külas ja teineteisele kasulikud olla.

Võib-olla mõtleme pärast turistide lahkumist mõne hetke ka oma koduvenelastele. Ja nemad ehk meile. Et ei maksa tahta teineteist endasuguseks koolutada, vaid pidada teineteisest lugu just säärastena, nagu kumbki on. Tunnistada erinevusi, aga mitte pidada teist endast halvemaks või paremaks. Sallivus on inimkonna ainus tulevikuväljavaade. Tead küll, et lumi sulab. Aga isegi unistada on hea.