/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
Kuskil on midagi viltu läinud. Sõnast «riigikogulane» on saamas rahva seas sõimusõna. Kellega iganes räägid, häid sõnu kuuleb riigikogulase kohta harva. Inimesi vihastab nende kõrge palk, tavakodanikke solvav kuluhüvitiste ralli, lühikesed parlamendiistungid ja tuhat muud häda.
Ma olen nõus, et kuskil on üle piiri mindud. See tähendab, et riigikogulased on rahva põlguse ise endale valmis küpsetanud. Kuidas ma saangi pidada lugu riigikogu liikmest, kes kasutas aastaid Tulika taksot, et sõita Tõnismäel asuvast kodust neljasaja meetri kaugusele Toompeale tööle. Isegi koju ei viitsinud see inimene jalutada. Mis sest, et tema kodutee viib mäest alla.
Või võtame parlamendi viimase palgareformi, millele enamik erakondi minu arvates «varga» kombel alla kirjutas. Seda olukorras, kus iga nädal toob juurde 2500 töötut ja president räägib uute sihtide seadmisest.
Võib-olla ongi meie parlamendi «uus siht» kindlustada endale 2014. aastani palk, mis on jämedalt võttes kuus ja pool tuhat krooni suurem sellest, mida nad saanuks vana süsteemi jätkudes. Veel aasta tagasi, kui räägiti, et riigikogulase palk tõuseb ajal, mil kõigi teiste palgad vähenevad, õigustasid asjaosalised seda väitega, et seadus näeb nii ette.
Kui seadus ähvardas palka vähendada, oldi kiired seadust muutma. Ja kui isegi riigikogu esimees Ene Ergma ütleb, et palgasumma – 52 855 krooni – polnud kõige õnnestunum variant, ent ometi hääletab selle ettepaneku poolt, siis saabki siinkohal paljude arusaam parlamendis valitsevast õiglustundest ja riiklikust solidaarsusest otsa. Punkt.
Kuidas mõjub 170 000-le allpool vaesuspiiri elavale Eesti inimesele koos kuluhüvitistega jämedalt igal kuul seitsmekümne tuhande kroonise sissetulekuga riigikogulaste jutt, et väiksema summaga on raske välja tulla? Kui panna meie 101 parlamendi liiget tööturule konkureerima, siis 70 000 krooni teeniks neist ehk paarkümmend. Paljudele ei julgeks sellest isegi poolt pakkuda.
Kui riigikogus istuvad asendusliikmetena valimistel kolmsada häält kogunud poliitilised etturid, siis on raske eeldada suuri mõtteid ja kõrgeid aateid. On ütlus, et parlament on pool rahva südametunnistusest. Ma ei usu, et Eestis see võrdlus paika peab.
Midagi peaks meie parlamendiga ette võtma. Pettumus on juba ammu võtnud mõõtmed, mida tervishoius võrreldaks üleriigilise epideemiaga. Ent kas aitabki enam, kui öelda, et kuningas on tõepoolest alasti? Oma turvalises mullis elamine tundub loomulik. Mis sest, et reaalsus on selline, et tahaks täiest kõrist appi karjuda.