/nginx/o/2010/01/08/293710t1h74a0.jpg)
Eesti riik on ikka saamatu küll. Vabadussammas seisab pealinna südames Vabaduse väljakul uhkelt (veel) püsti, kuid valgustus on endiselt puudu.
Kultuurivalgustaja tengelpung
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga valgus valguseks. Praegu rist siiski särab. Kahetsusväärsem on see, et me ei saanud seda sammast omal jõul valmis tehtud ja nii tuli abi paluda Tšehhilt.
Aga jälle häda. Me ei leidnud juhti, et Tallinn Euroopasse viia, vaid ostsime ta sisse otse Goethe Instituudist.
Võrdlus vabadussambaga võib esialgu tõesti sobimatult kõlada ja neid ehk ei saagi võrrelda, sest sihtasutuse Tallinn 2011 projektijuhi Mikko Fritzega (46) on Eestil tegelikult vedanud.
Mida tähendab üleüldse kultuuripealinn kui selline Eestile? Mis on need kolm esimest punkti, miks see meile kasulik on, et Tallinn 2011. aastal Euroopa kultuuripealinna nime kannab?
Filmimees Ilmar Raag on oma blogis välja toonud kolm eesmärki, mis tema silmis on olulised. Seal on kirjas, et kultuuripealinnaks olemisel on eesmärk tõsta turismikäivet, samuti tõsta Eesti rahvusvahelise tõmbekeskuse mainet ning lõpuks suurendab see kõigi meie enesekindlust tänu elukeskkonna parandamisele.
Kas Fritze selle kõigega hakkama saab? Eeldused on ju olemas: tal on palju rahvusvahelisi sidemeid, oskusteave ning mis kõige tähtsam – ta on poliitiliselt neutraalne.
Tallinna kultuuripealinna projektist rääkides ei saa me üle piltlikult öeldes kahest parteist – riigist ja Tallinna linnavalitsusest. Nende kraaklemine aga jätab mitte-eestlastele kentsaka mulje.
Ausalt välja öeldes on seda kemplemist väljaspool Eestit piinlik vaadata – lasteaia tasandil kaklemine, kes millises liivakasti nurgas saab oma lossi ehitada.
Tsiteerides veel Raagi blogi, kuivõrd me usume, et Eesti pealinn Tallinn võiks olla kodu rahvusvahelistele talentidele ning kui palju oleme selle tulemuse saavutamiseks valmis paigutama? Igatahes näib, et me ei ole veel valmis investeerima Fritze palka.
Tuska tekitab, et kuna projekti Tallinn 2011. aastal kultuuripealinnaks puhul on tegemist sihtasutusega, siis kuidas saab üks sihtasutuse juht teenida 82 000 krooni kuus? Ka kultuuriminister Laine Jänes nendib, et sihtasutusel ei ole valmis täpset kava ega kalendrit. Millega nad seal siis tegelevad?
Arvestades, et Fritze on n-ö sisse ostetud (enda sõnul teenib Fritze vähem kui üks õpetaja Saksamaal ning ka tema endine palk Goethe Instituudis oli samuti kõrgem kui praegu), on Tallinn 2011 ehk tõesti teinud hea valiku. Ja nagu Raag ütles, on panustatud nn staarjuhile, kellele makstakse tema n-ö maailmaturu hinda.
Kaks aastat Euroopa mastaabis projekti juhtida on kaalukas rida ka Fritze CVs. Ei ole kellelegi saladus, et aastat viis tagasi oli Euroopa kultuuripealinna tiitel madalseisus. Ei saa aga väita, et seda oli tiitel siis, kui näiteks 1989. aastal kandis kultuuripealinna tiitlit Euroopa armastuse pealinn Pariis.
Mullu sõna otseses mõttes tuhast tõusnud tööstuslinn Linz Austrias on tänu oma 2009. aasta kultuuripealinna tiitlile vähemalt pooltele eurooplastele rohkem tuntud kui varem. Ka austerlased ise armastavad nüüd Adolf Hitleri lemmiklinna rohkem.
82 000-kroonine kuupalk on Eestis mõistes kõrge, ja seda nendivad isegi ministrid, kelle palk jääb sellele tublisti alla. Jääme ootama, et kultuuripealinna tööka kollektiivi reklaamlause «Europe’s best stories in 2011 will be told in Tallinn» («Euroopa parimad lood 2011. aastal jutustatakse Tallinnas») ka vilja kannab.
Samuti seda, et sihtasutuse töötajate sõnul järgmisel nädalal välja tulev programmiraamat üllatab ja 82 000-kroonist kuupalka teeniv staarjuht Fritze seda palka projekti juhtimisel ka õigustab.