Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vello Vikerkaar: Villu otsib naist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: TopFoto/SCANPIX

Valge heteromees, 43, hea sissetulekuga, otsib naist abiellumiseks. Sobiv naine peab armastama oma meest vähemalt sama palju kui Jumalat, suutma oma võlad õiendada vähem kui enda elueaga ning pooldama täielikult monogaamiat.

Kolumnist Vello Vikerkaar on Kanada päritolu endine sõjaväelane. Eestisse tuli ta 1992. aastal. Tema sulest on ilmunud eestikeelne lühijuttude kogumik «Pikk jutt, sitt jutt» (Eesti Ekspress, 2009). Tal on oma ajaveeb vellovikerkaar.blogspot.com. | FOTO: Pm

Tähelepanu, eesti naised! Teil on võimalus saada minu vend Villu.


Villu on nutikas, suure lugemuse ja paljutõotava ajakirjanikukarjääriga mees Ühendriikide lõunaosas, kuid tundub, et tema elu koosneb vaid tööst, igasuguste asjade ostmisest ja sõpradega restoranides käimisest. Ta on juba 43-aastane. Perekond on hakanud tema pärast muretsema.



Asi pole selles, nagu ta ei sooviks naist – vähemalt ta ise väidab nii –, aga teda on selles osas tabanud täielik ebaõnn või on ta siis sattunud Jumala viha alla, kelle vihakandjateks on eranditult naised. Ja seda kanda nad juba oskavad.



Tema üle-üle-eelmine sõbratar oli Bernice. Villu vist armastas teda, kuigi nende suhe ei jõudnudki selle hetkeni, kus ta oleks olnud sunnitud seda välja ütlema.



Ameerika kooselureeglite kohaselt eelneb A-sõna kasutamisele üldiselt kohustuse võtmine mitte magada teistega. Seda aga Bernice ei suutnud.



Ta elas juba enam-vähem Villuga koos, veetes tema juures mitu ööd nädalas. Aga kui küsimuse alla kerkis teistega magamine, siis, kui kasutada mu venna sõnu, oli Bernice arvanud, et monogaam on mingi kallis materjal, millest valmistatakse kappe.



Bernice soovis mitu korda aastas lennata Californiasse, et magada seal nüüd juba Los Angeleses elava mehega. Villu on küll läbi ja lõhki vabameelne, aga kui asi puudutab naisi, on ta päris konservatiivne. Nii et Bernice’i aeg sai ümber.



Tabithaga kohtus ta peaaegu aasta ja mõlemad kasutasid isegi


A-sõna, kuid siis esitas tüdruk talle keerulise küsimuse: «Kas sa saad anda 5000 dollarit?» Tabitha oli võtnud pangast 300 000 dollarit laenu, et osta McMansion, üks neist Ameerika puitlaastplaatidest kokku klopsitud tüüpmajadest, mis meenutavad miniatuurseid losse.



Kui neile peale puhuda, varisevad need muidugi kokku, aga enamiku edasipüüdlike Ameerika keskklassi esindajate silmis on neil ületamatu külgetõmme. Pidades silmas maja ümberkujundamise vajadusi ja edasimüümise võimalust, oli Tabitha võtnud veel 200 000 laenu, selle ära kulutanud ning siis krediitkaardi arvel veel 60 000 dollarit hankinud.



Kui mängu astus Villu, oli Tabitha erinevatele laenajatele võlgu juba tublisti üle poole miljoni dollari. Villu sõnul ei olnud maja pooltki nii palju väärt, seda enam, et samas lähedal olid kenamad ja uuemad majad müügis isegi paarisaja tuhande eest. Tabitha, kes oli kõigest hoolimata veendunud, et pankrot on välditav, palus Villult nüüd 5000 dollarit kingituseks.



Üritades hoopi väärikalt vastu võtta, kirjutas Villu talle tšeki 500 dollarile ja ütles, et see on laen. Juba järgmisel nädalal üllatas tüdruk teda, ostes lennukipiletid kahele, et veeta kena nädalalõpp Floridas. Lisaks rahalugemise oskuse puudumisele jäi Tabithal napiks isegi tavalist kainet mõistust. Polnud midagi teha – minema pidi temagi.



Viimane katastroof oli Phyllis. Mingil põhjusel (võib-olla naise ideaalse keha tõttu) oli Villu veendunud, et Phyllis on erakordselt huvitav, aga ei näita seda lihtsalt tagasihoidlikkusest välja, mistõttu ta käis temaga peaaegu aasta. Selle aja jooksul ei avaldanud Phyllis arvamust mitte millegi kohta ning Villu sõnul tekitas talle pidevalt meelehärmi sellega, et ei tasunud mitte millegi eest, ei ühegi lõuna, õhtusöögi, taksosõidu ega laenutatud filmi eest.



Lõpuks sai Phyllise komme mitte millegi eest tasuda võitu Villu uudishimust, kui kaua suudab naine mitte midagi mitte millegi kohta arvata, ning ta viis Phyllise lõunasöögile, et temaga suhted katkestada. «Oh, Villu,» õhkas naine ilmselge kergendusega, «Jumal ütles mulle, et sina pole see õige.»



Paljud Lõuna naised kinnitavad, et palvel on nende elus tähtis koht, aga selgus, et Phyllisel on kõigeväelisega lausa otsekanal. Jumal olevat temaga täiesti kuuldavalt kõnelnud hommikukohvi ajal. Kui Villu veel kõike seda seedis, hämmastas Phyllis teda uuesti, sirutades käe arve järele. «Nüüd on see mulle lubatud,» teatas ta. «Piibel ütleb ju, et kui sa oled suhtes, siis peab mees maksma.»



Lõuna tüdrukud on päris erinevad neist, kellega koos mina ja Villu üles kasvasime. Kanadas kesk- ja ülikoolis käies kohtus Villu protestantide, enamasti luterlaste, mõnikord ka anglikaanidega. Ükski neist ei võtnud Jumalat tõsisemalt kui rõivaid, mida nad kirikusse minnes selga panid. Nad olid iseseisvad vabameelsed neiud, üsna samasugused nagu Eestis.



Kuid Lõunas kasvavad tüdrukud väga lähedaseks issiga, mis tähendab, et just tema poole pöörduvad nad oma rahasooviga. Ja nad ütlevadki alati ikka «issi».



Isegi kui isa sureb, jäävad nad ikka issi pisitüdrukuks. Need naised kõnnivad uhkeldades ja närivad nätsu nagu korralikult kinnimakstud blondid Vene oligarhi käevangus, ainult et Lõunas on kombeks nendega abielluda ja muuta nad oma «trofeenaiseks». Selle kultuuriga ei ole Villu kuidagi ära harjunud ega harjugi.



Seepärast oleme Liinaga soovitanud tal heita pilk eesti naiste poole. Tallinn on sõna otseses mõttes üle külvatud üksikute naistega, kel pole õieti lootustki abielluda. Esiteks on juba puhtstatistiliselt mehi liiga vähe.



Teiseks tunduvad eesti mehed olevat naiste suhtes palju vähema taluvusega kui Villu moodi mehed. Kolmandaks on eesti naised ühes olulises mõttes täpselt samasugused nagu kõikjal mujal: teatud vanuses võtavad nad endale kindlalt pähe, et kõik väärt mehed on kas juba abielus või homod.



Ma olen mõelnud, et peaks Delfisse kuulutuse üles panema ja siis suhtlema Villu nimel kõigi kontakti võtjatega, kuni olen välja valinud 20 sobivat kandidaati. Siis peaks Villu paariks nädalaks siia kutsuma ning laskma tüdrukutel temaga riburada pidi kohtuda, kohe järjest tema juurde maanduda, just nagu lennukid ooterežiimil Atlanta Hartsfield-Jacksoni lennuväljal.



Kui rahalised võimalused lubaks, valiks tegelikult välja isegi 100 parimat kandidaati ja telliks tšarterreisi. Ma viiks nad otse Villu juurde ja siis saaks õige pildi, milline neist suudab üle elada korraliku Ameerika Lõuna lõunasöögi, kus jänkidelt oodatakse osalemist (ja mõnikord lausa juhtrolli) hirmuäratavas söögieelses palves ning kus neil tuleb ellu jääda väljakannatamatute Lõuna printsesside turmtules.



Sugugi kõik eesti tüdrukud ei kannataks seda välja. Villugi on sellega hädavaevu harjunud.



Minu plaani ainuke mõra seisneb eelduses, et eesti naised tunnevad Villu vastu huvi. Tema eesti keel on veel kehvem kui minul ja õigupoolest tunneb ta end mugavalt ainult inglise keelt kõneldes.



Ta on elanud USAs nii kaua, et ma usun, et temast on juba saanud ameeriklane. Ta isegi sööb nagu ameeriklane ning võib hämmastavalt pika aja vältel hoida üleval vestlust konkreetse grillikastme headusest. Aga mis siis, kui eesti naised ei tunnegi huvi välismaalase vastu?



Selle valdkonna asjatundjad – sisserännanud, kes vedelevad Nimeta baaris – on mulle kinnitanud, et eesti naised ei kipu enam laskma ennast välismaa meestest pimestada. Nimeta baari lugupeetavad baarisohvafilosoofid on väitnud, et viimaste uuringute kohaselt on eesti naised jõudnud arvamusele, et välismaa mehed tahavad kõigest neile käe püksi ajada ja ei midagi muud.



Aga, kallid naised, ma kinnitan teile, käsi südamel, et Villu pole üldse selline. Jah, ma ei saa ju öelda, et mingil hetkel ei tahaks ta teid ka püksata näha. Aga ta ei ole nii pealiskaudne! Tema vajadused on sügavad.



Ameerika Lõuna salakavalad ja intriigitsevad printsessid on teda tõsiselt väärkohelnud. Villu puhul, armsad eesti naised, viib veidi kaastunnet ja mõistmist väga kaugele. Sügaval sisimas soovib ta, nagu meie, välismaa mehed, kõik soovime, et teda hoitaks ja armastataks.



Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!
Tagasi üles