Erik Gamzejev: Ida-Virumaal on valimistulemus juba otsustatud

Erik Gamzejev. Foto: Erakogu

Vaid pööraselt riskialdis hasartmängur võiks panustada sellele, et Keskerakond ei võida Narvas, Kohtla-Järvel ja Sillamäel valimisi, kirjutab ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev.

Selle asemel et kirjutada ülevaadet jõudude vahekorrast eelseisvatel kohalikel valimistel Ida-Virumaal, võinuks ma sama hästi võtta neli aastat tagasi siinsamas ilmunud loo ja selle uuesti avaldada lasta. Vahepealne aeg pole kohalikus poliitikas palju muutnud.

Kirjutasin tookord, et nii Narvas, Kohtla-Järvel kui ka Sillamäel on Keskerakond valitsenud juba mitmendat valimistsüklit ja nende ülekaal konkurentidest, keda on jäänud aina vähemaks, on muutunud üha suurema mäe kõrguseks. Vaid pööraselt riskialdis hasartmängur võiks panustada sellele, et neis linnades ei võida valimisi Keskerakond. Niigi nõrga opositsiooni jõud on raugenud – kes on tuuleveskitega võitlusest tüdinenuna poliitikast taandunud või hoopis Ida-Virust ära kolinud, kes munitsipaaltöökoha või mingite hüvedega võitjate leeri üle meelitatud.

2009. aasta valimistulemused muutsid Keskerakonna ainuvõimu veelgi tugevamaks: Narva volikogu 31 kohast said nad endale 26, Kohtla-Järvel 21 kohast koguni 20 ja Sillamäel 16. Tulemuste parandamise ruumi pole enam eriti jäänud – nõukogude aegsest põlisest valimistulemusest «99 protsenti poolt» on vähe puudu jäänud. Isegi mõnes Kesk-Aasia autoritaarses riigis on poliitika mitmekesisem.

Sel sügisel toimuvatel valimistel pakuvad Keskerakonnale neis linnades ainsana vähegi tõsiseltvõetavamat konkurentsi sotsid. Toompeal võimulolevatest erakondadest on IRL küll stardiprotokollis olemas, kuid nõrgavõitu nimekirjadega nõuaks Narvas ja Kohtla-Järvel valimiskünnise ületamine kõvasti eneseületust. Sillamäel aga kogu nimekiri vaid ühest kandidaadist koosnebki.

Reformierakond on Ida-Viru linnades käed üles tõstnud juba enne valimisi ja pole isegi oma nimekirju teinud. Peaministripartei selline omalaadne valimiste boikott Eesti ühes suuremas maakonnas näitab ühelt poolt riigi mõjukaima partei vähest huvi Ida-Viru vastu ja illustreerib samas kujukalt, kuidas on Keskerakonnal õnnestunud poliitiline konkurents neis linnades välja juurida.

Nii ongi valimistulemus neis kolmes linnas laias laastus selge pärast valimisnimekirjade esitamist. Keskerakonnal polegi isegi vajadust eriti pingutada programmi ja lubaduste väljamõtlemisega. Samuti pole siiani välja öeldud linnapeade ega volikogu esimeeste kandidaate.

Vajalikud hääled ei jää seetõttu tulemata. Nimekirja on koondatud enamik linnaasutuste võtmefiguuridest, kes peavad oma ametikoha säilitamise kindlustuspoliisina tooma häälteobroki kohalike valitsejate võimualtarile. Et see võim veelgi tugevamini põlistuks.

Kui mingi programmilaadne tekst peakski vahetult enne valimisi lagedale tulema, siis eelnevate aastate kogemus näitab, et seda pole vaevutud isegi eesti keelde tõlkima. Küllap arvatakse, et nende linnade vähemusrahvuselt – eestlastelt – nagunii hääli ei tule.

Keskerakonna tohutu edu ja valijate armastus Ida-Virumaal on kurioosne selles mõttes, et vaatamata enam kui kümme aastat kestnud võimulolekule ei ole ei Narvas, Kohtla-Järvel ega Sillamäel väga silmapaistvaid saavutusi ette näidata. Tööpuudus on riigi üks suuremaid, keskmine palk üks madalamaid, kinnisvara väärtus odavam kui paljudes teistes linnades.

Üheteistkümne aastaga on Kohtla-Järve kaotanud ligemale veerandi oma elanikest, Narva 15 protsenti. Kui omavalitsuste võimekuse edetabelis on enamik üle 10 000 elanikuga linnadest esimese 30 seas, siis Ida-Viru sama suurusjärgu linnad on esisaja tagumises osas. Kohalik munitsipaalpropaganda näitab kohalike hädade puhul enamasti näpuga järjekindlalt riigis võimul olevate erakondade poole.

Ometigi ei tasu arvata, et nende linnade elanikud seniste juhtidega väga rahul oleksid või nende korruptsiooniskandaalidest midagi ei teaks. Küsimus on selles, milline on nende jaoks alternatiiv peale Keskerakonna. IRL ja Reformierakond ei ole enamiku jaoks vastuvõetavad. Esimese suhtes kujunes juba ammu hoiak, et tegu oleks justkui natsionalistliku parteiga, teise puhul peetakse veel kaua meeles pronkssõduri lugu.

Sellisel taustal peaks kõige paremad võimalused neil valimistel Keskerakonna võimu murendamiseks olema sotsidel. Kaubamärk on praegu populaarne ja neile on raskem süüks panna ka keskvõimu patte.

Ometigi pärsib sotside võimalusi asjaolu, et suure osa potentsiaalsetest häältemagnetitest on Keskerakond juba kodustanud. Raske on lühikese ajaga leida ja tuua kohalikku poliitikasse uusi inimesi, kes suudaksid vanale kaardiväele vastu saada.

Keskerakonna positsioonide kõigutamiseks peaks sotsid tegema võimsa ja tugevate sõnumitega kampaania, aga see on seni olnud pigem loid ja kammerlik. Sellist tähelepanu tõmbavat teatraalset Vanapagana ja Kaval-Antsu vägikaikavedu nagu pealinnas Narvas, Kohtla-Järvel ega Sillamäel samuti ei toimu.  Sotsid on küll palju rääkinud vajadusest muuta nende linnade juhtimist. Kuid samal ajal on õhku paisatud vähe värskeid reaalseid ideid, kuidas elu neis paremini korraldada.

Sellele vaatamata on nende valimiste kõige huvitavam küsimus nii Narvas, Kohtla-Järvel kui Sillamäel, kui tugevasti õnnestub sotsidel neis volikogudes oma jalg ukse vahele saada. Kui mõnes neist linnadest õnnestuks saada neljandik või kolmandik kohtadest, tekiks juba arvestatav opositsioon ning eeldused esitada järgmistel valimistel juba tõsisem väljakutse.

Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe on küll vaid kolm Ida-Viru 20 omavalitsusest, kuid neis elab ligikaudu 75 protsenti kõigist maakonna valijatest. Nende linnade võimud mõjutavad suurel määral ka kogu maakonna käekäiku.

Et neis linnades on pikka aega olnud võimul hoopis teised poliitilised jõud kui riigis, on tekitanud omalaadse siseriikliku külma sõja olukorra, mille märksõnadeks on vastandumine, usaldamatus ja üksteise süüdistamine. Selline kauakestev õhkkond hoiab pidurit riigi ühel probleemsel, kuid samal ajal võimalusterohkel maakonnal oma paljuräägitud trumpide väljamängimisel.

Vastandumise kultiveerimine on seni aidanud hoida poliitilist kapitali, kuid mitte edendada nende linnade elu.

Ilmekas näide, kuidas kohaliku võimu ja riigivõimu koostöös on võimalik palju ära teha, on maakonnakeskus Jõhvi. Sinna on jõudnud viimastel aastatel hulganisti riigi ja Euroopa Liidu investeeringuid. Kontserdimaja, vangla, spordihall, kohtumaja, politsei- ja päästemaja, kahe viaduktiga liiklussõlm, tunneliga promenaad – need on vaid mõned suuremad objektid, mis maakonnakeskusesse on tekkinud. Ka omavalitsuste võimekuse pingereas on Jõhvi kõrgel, 14. kohal.

Et aga territoriaalselt ollakse sisse piiratud Kohtla-Järvest, siis avaldavad selle suure linna probleemid paratamatult negatiivset mõju ka väiksele Jõhvile. See lööb alla kinnisvara hinnad ja mõjutab ka palgataset. Jõhvi jaoks muutub aina tõsisemaks ülesandeks, kuidas kõigest 5000 maksumaksjaga omavalitsus end regionaalse keskuse rollis edaspidi välja veab.

Neli aastat tagasi oli just Jõhvis Ida-Viru suurim valimiste intriig. Senise vallavanema Tauno Võhmari valimisliit Jõhvi Heaks sai napi ülekaalu kurikuulsa kommunaal­ärimehe Nikolai Ossipenko veetava ja Kohtla-Järve võimudega seotud valimisliidu Jõhvi Elanik üle. Samad seltskonnad on põhifavoriidid ka seekord. Ossipenko valimisliit on võtnud vaid uue nime «Jõhv­i – meie kodu».

Ent oluline erinevus on, et seekord ei ole valimiskampaania sugugi nii terav. Kui neli aastat tagasi andis Ossipenko leer Võhmari pihta armutut tuld, siis seekord erimeelsusi justkui polekski. Ärimehe valimisliidu esindajad räägivad, et praegustele võimudele polegi suurt midagi ette heita. Võimalikuks põhjuseks on, et vahepealsetel aastatel on Ossipenko Jõhvis saanud paljugi oma tahtmistest kätte. Tema firmadel on nii tänavate hooldus- kui prügiveolepingud, samuti õnnestus tal ära osta Jõhvile kuulunud piirkondliku Uikala prügila enamusaktsiad.

Kuna kummalgi valimisliidul ilmselt enamust saavutada ei õnnestu, pretendeerivad kaalukeele rollile Jõhvi tulevases volikogus ka sotsid, Keskerakond ja IRL.

Valimiskonkurentsi kõige positiivsem muutus Ida-Virumaal on Mäetaguse vald. Tänu põlevkivi kaevandamisega seotud maksudele on see tulu poolest ühe elaniku kohta Eesti kõige jõukam omavalitsus. Neli aastat tagasi seal konkurentsi peaaegu polnud, sest hääli püüdis vaid üks valimisliit ja mõned üksikkandidaadid. Seekord konkureerivad seal kaks valimisliitu ja praeguse vallavanema Aivar Surva juhitav Reformierakond.

Kavas on rohkesti kohtumisi valla elanikega ja debatte. Sellest, mille üle vaielda, seal puudust ei tohiks olla. Kui enamikku omavalitsusi kummitab krooniline rahapuudus, siis Mäetagusel tuleb otsida parimat lahendust, mille peale on kõige otstarbekam see suur raha ära kulutada.