Ahto Lobjakas: rahvusriigist rahvariigiks

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kokkukuuluvust ei määra enam mitte veri, vaid inimese enesemääratlus, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Mida on ühist Kataloonial ja Šotimaal, Tiibetil ja Abhaa­sial, laplastel ja puštudel, tšetšeenidel ja Quebecil? Korraga kõik ja mitte midagi, sõltuvalt vaatepunktist.

Eesti vaatepunkt ei ole selle küsimuse lahkamiseks kõige mugavam. Meil on olemas allasurutute sümpaatia ja iseseisvuse tagantjärele tarkus, aga puudub ajaloolise kogemuse sild nende vahel, mis looks stabiilse jalgealuse päris oma arvamuse jaoks. Koos enamiku loetletud etnostega on meil oma keel ja maa, erinevalt neist ka oma riik. Aga koos tšetšeenide, abhaa­side, laplastega puudub meil üks maagiline ajaloo koostisosa, milleks on päritolu.

Olemas on see šotlastel ning katalaanidel ja ehk ka abhaasidel. Jutt ei käi siin pärimustest, omamütoloogiast ja muust sellisest, vaid suveräänsusharjumusest. Millestki, mida võiks kirjeldada kui ajaloolist segu enesekehtestamise tahtest ja välismaailma tunnustusest.

Võimalikud on igasugused kombinatsioonid. Puštudel on olemas väline respekt ilma sisemise tahteta (Pakistani ekspresident Pervez Musharraf kartis kunagi «puštude sõda ülejäänud maailmaga»). Samas maailmajaos on kurdid suurema tahtega pööramas välist respekti tunnustuseks. Abhaa­sid saanud hakkama lähiajaloolise imega, võites iidse suveräänsuse mälestusse klammerdudes Venemaa tunnustuse (küll demokraatliku Gruusia invaliidistamise hinnaga mängus, mille kurje niite tõmbab Moskva).

Olukord muutub radikaalselt Euroopas, kuhu kuulume ka meie. Esimest korda maailma ajaloomälus on etnostele tagatud (veel allesoleva) keele, kultuuri ja territooriumi säilimine oma riigita – äärmusliku näitena laplastel isegi igasuguse suveräänsuse harjumuseta. Veidi vähem äärmuslikud näited on šotlased ja katalaanid (esimesel küll peaaegu oma keeleta), kes ajalooliselt tunnustatud kunagise suveräänsuse najal on soovi korral realistlikult võimelised jõu abita saama iseseisvaks. Ajalooliselt on tegemist pöördepunktiga ja pöördepunkti nimi on Euroopa.

Enne kui sellesse pöördepunkti süveneda, mõned ajaloolised tähelepanekud. Enesemääramine on ajalooliselt eeldanud midagi, millele eesti keeles puudub hea vaste. Inglise keeles on see ladina juurtega mõistepere «actor/agency», mida eesti keelde on uudissõnana tõlgitud «toimijalikkuseks», kuid mille asemele argikeel näib pigem pakkuvat «tegijat» ja «tegijaks olemist». Kaks viimast haaravad kenasti selle mündi kaht poolt, millest üks rõhutab sisemist impulssi (tahet, pealehakkamist ja jõudu) ja teine välist (tunnustust).

Viimase paarisaja aasta jooksul on Euroopas kahe pooluse tasakaal nihkunud jõult tunnustuse suunas, aga tegijaks olemise ajalooline fakt ja viis loevad endiselt. Hea näide on Suur­britannia, tänapäevase maailma edumeelseim liitriiklik moodustis. Šotimaa eraldumine (kuning)riigina on aktsepteeritav, samas Walesi oma (vürstiriigina, kus aga oma keldi keel on erinevalt Šotimaast elujõuline) ei tõstatu. Põhja-Iirimaa iseseisvumine on aga teoreetiliseltki välistatud.

Eesti asetub nende Ida-Euroopa riikide sekka, mis polnud enne 20. sajandit iseseisvad. Ajaloolisel skaalal oleme (suuremate vaatepunktist) uus natsioon. Koos Lätiga (aga erinevalt Leedust) puudub meil ajalooline riiklus. Soome samas osutab Euroopa ajaloolise liberaliseerumise mõjule: ka ilma iidsete impeeriumideta on praegustes oludes võimalik täisvereline ja küsimärkideta (rahvus)riiklik eksistents – tõsi, seda siiski Skandinaavia erikorra kontekstis.

Eesti peamiseks probleemiks on pinge enesemääramise ja enesemääratluse vahel. Enesemääramine sai võimalikuks I maailmasõja järel selle valguses, mis 20. sajandist elab ka 21. sajandis. Enesemääratlus on aga oma juuri läinud otsima 19. sajandisse – kus neid muidugi pole. Juuri võib püüda fabritseerida, nagu seda on teinud saksa koolkond meie ajalooteaduses, aga seal ootab kontseptuaalne harakiri.

Meie kultuurilise kestmise seadmine sõltuvusse teutooni vallutusest tõmbab vaiba alt ajalooliselt suveräänsusambitsioonilt – sakslased ei jäta oma riigile ruumi enne 20. sajandit, ükskõik kui kõrge võis olla üksikute eestlaste sotsiaalne staatus. Mis asetab meid täpselt sinna, kus me saksa, vene jt argiteadvuste arvates olemegi: postimperiaalses uute riikide seltskonnas, mille ajalooline tegijaks-olek on enne 20. sajandit toiminud vaid läbi imperiaalsete valitsejate (poliitiliste) kultuuride. Ja võiks mõne arvates nii toimida edaspidigi.

Eesti keeles sellest kõigest kirjutamist ja mõtlemist segab mõistearsenal, mis ladinakeelset natio-juurt on viimase pooleteise saja aasta jooksul vastena kiskunud (ilmselt algselt lähema) rahva juurest rahvuse poole. Nii on meil rahvusriigid nagu Suurbritannia – milles on kolm rahvusriiki, mis kõik sündisid sajandeid enne «rahvusriigi» mõiste tekkimist –, aga samas Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. On «Manifest Eestimaa rahvastele» ja on end riigiideoloogiana kehtestada püüdev «rahvuslus».

Ja on tükk tühja maad, kus keel ei suuda otsustada: olgu, USA rahvust pole olemas, aga hiina rahvus? Või on seal rahvas ja mandariini rahvus? Kuidas on ingliskeelsel Šotimaal? Kodule (ja verele lähemal) leiame samas kindlalt vene rahvuse.

Tegemist pole üksnes terminoloogilise segadusega. Tegemist on ka ajaloo oluliste liikumissuundade hägustumise/hägustamisega. Ühelt poolt: Euroopas ega kusagil mujal ei tekkinud ajaloolist päritolu omavad riigid «rahvusriikidena», vaid meie mõistes paljurahvuseliste moodustistena, milles määravat rolli mängisid (peamiselt) mitte-keelelised hierarhiad. Sellest rongist oleme ammu maha jäänud. Teiselt poolt: Euroopa, naastes teatud mõttes oma lätete juurde, on radikaalselt laiendanud enesemääramise tähendust.

Kokkukuuluvust ei määra üha enam mitte veri (mis on nagunii müüt, nagu teab igaüks, kes veidigi Eestigi ajalugu tunneb), vaid inimese enesemääratlus. Sellest rongist ei ole mõtet maha jääda. Rahvus ei saa olla suveräänne, vähemalt mitte Euroopas. Ei ole midagi, mis ütleks, et rahvusriik peaks olema demokraatlik ja vaba. Vaba ja demokraatliku riigi võim kuulub rahvale, ütleb ettenägelikult põhiseadus. Rahvas moodustab end ise, läbi aja. Siit tuletub Šotimaa, Kataloonia ja Eestigi võimalikkus.