Professor Lauri Leppik kritiseeris Postimehes («Tark on olla ... ?» PM 09.09) valimiskampaanias jagatud lubadusi sünnitoetuste suurendamiseks. Esimene kriitikapunkt seisnes võidujooksu vallandamises Tallinna ja lähivaldade vahel. Teine aga käis riigi suunas: omavalitsused on üle võtmas rolli, mis peaks pigem riigile kuuluma.
Et omavalitsused suurendavad sünnitoetusi, on suures plaanis siiski teretulnud. Ei väsi kordamast Rein Taagepera hoiatust, et eestlased on praegu demograafilisest vetsupotist hoogsalt alla libisemas. Kui vaatame kasvõi statistika aastaraamatust rahvastikupüramiidi, siis normaalsetes oludes peaks see kuuse moodi välja nägema. Tegelikult näeme seal seent. Rahvuse väljasuremine pole praegu küll veel aktuaalne, kuid oleme väga kindlalt selle poole teel.
Sellisel kurval taustal on ju väga mõistlik, et erakonnad võistlevad ka sünnitoetuste suurendamise nimel. Paraku on see vaid piisk meres. Teame, et üks olulisemaid vaesusriskis olevaid gruppe on paljulapselised pered. Seetõttu oleks oluline hoogsalt suurendada lastetoetusi, kuna nii vajaduspõhised kui universaalsed toetused on meil lihtsalt koonerlikud.
Kustkohast leida selleks raha? Üks moodus oleks lastetusmaksu – ükskõik millise nime all – sisseviimine. Tavapärane vastuargument on, et osatame inimesi, kes meditsiinilistel põhjustel lapsi ei saa. Kuid vaadakem probleemile majanduslikust vaatenurgast. Kõigepealt on lapsed ise mõõdetav ja otsene rahaline kulu. Inimesed, kel lapsi pole, hoiavad selle raha kokku ja saavad selle arvel lubada endale seda, mis lastega peredele võiks jääda kättesaamatuks.
Kui lastetusmaksu raha laekuks eraldi fondi, saaksid kõik olla kindlad, et see raha ka tegelikult lasteni jõuab. Teine reaalne samm eestlaste väljasuremise vältimiseks oleks ka lastele hääleõiguse andmine riigikogu valimisel. Tundub tõeliselt ebaloogiline, et lisaks teovõimetutele on vaid lapsed hääleõigusest ilma jäetud. See tooks kaasa ehk mingi muutuse meie hoiakutes. Paraku ei tundu see praegu realistlik, sest need erakonnad, kes naudivad pensionäride toetust, pole sellise muutusega nõus. Kui 20–45-aastastele lisanduks paarsada tuhat potentsiaalset häält, võiks see nende võimupositsiooni kõigutada.
Meeldib see meile või mitte, kuid Yana Toomil on õigus: oleme väljasurev rahvas. Imedele võib loota, kuid imed ongi seepärast imed, et nad pea kunagi ei juhtu. Toomi noomimine siin ei aita, vaja oleks tegusid.