Heidi Ojamaa: geelküüned ja pisarad

Heidi Ojamaa Foto: Mihkel Maripuu

Veel vaid mõned aastad tagasi oli 14-aastane inimene laps, koolis võis see noor teha küll esimesi enese defineerimise samme, kuid kodus võttis ta kapist siiski veel mängukannid ja veetis nende seltsis aega. Nüüd on 14-aastane pisut muutunud.

Meediumite paljusus on muutnud nad eneseteadlikumaks ja täiskasvanute maailmale avatumaks. Nad on ehk küpsemad kui eakaaslased kümmekond aastat tagasi. Praegu ei ole 14-aastasel neiul kaht plikalikku Pipi-patsi, tal on geelküüned ja juuksepikendused. Ja ega noormehedki samas vanuseklassis arenguhüppest maha jää.

Hoolimata varasest küpsusastmest alustab Eesti noor võrreldes Euroopa keskmisega märksa hiljem seksuaalelu, 17-aastaselt. See võiks viidata asjaolule, et meie noored on teadlikud vastutusest ning kohustustest, mis kaasnevad täiskasvanuks saamisega.

Näib, nagu probleemi eapiiri küsimusega ei oleks, meie lapsed on vastutustundlikud. Aga kas seda on ka meie täiskasvanud? Mullu registreeriti 20 juhtumit, kus täisealine isik astus suguühtesse noorema kui 14-aastase isikuga. Aasta varem oli neid juhtumeid kümme.

Seksuaaltervise eksperdid on juba aastaid selgitanud, et kõige paremini on võimalik lapsi seksuaalse ärakasutamise eest kaitsta, tõstes seksuaalelu alustamise legaalset vanusepiiri 16. eluaastale, põhjendades, et 14–15-aastased lapsed ei ole veel piisavalt küpsed sellisteks otsusteks ja tegevusteks. Tõsi, 14 ja 16 vahel on vaid kaks aastat, ent kaks aastat on noore inimese arengus pikk aeg.

See, et Euroopas eapiir riigiti varieerub, näiteks ELi mittekuuluvas Vatikanis on see 12 aastat, ei ole argument, miks jätta küsimus arutelu alt välja. Kui eksperdid näevad selleks vajadust, ei tohiks riigikogus eelnõu menetlemist häirida asjaolu, et selle esitas opositsioon või et Eestis ei ole probleemi piisavalt uuritud. Juba aastal 2008 arutas seda küsimust õiguskomisjon, 2010 esitas vastavasisulise eelnõu Eestimaa Rohelised.

Toona lükkas õiguskomisjon eelnõu tagasi, põhjendades, et vanusepiiri muutmine vajaks senisest põhjalikumat analüüsi. Kuna küsimus näib ikka ja jälle päevakorda tõusvat, äkki siis analüüsiks seda?

1988. aastal pöördus lastekaitse liidu esimene president Leo Tamm avalikkuse poole nii: «Lapsi ja peresid puudutavad küsimused on need, mille lahendamisel saab loota eelkõige oma rahvale.» Kuigi eapiiri küsimus on erinevate erakondade ja komisjonide käest läbi käinud, on vaja selle muutmiseks ühiskonna survet.

See on omamoodi väärastumine, et riik näeb vajadust kaitsta oma ainsat väärtust, lapsi alles siis, kui seda nõuab direktiiv või kui kisa on piisavalt suur. Murettekitav on ka see, et varasemalt on küsimus arutuse all olnud, kuid ühtset arusaama eapiiri muutmise kohta nendele aruteludele järgnenud ei ole.

Üks nii väike riik, nii väikse rahvaga ei saa endale lubada ühegi lapse pisaraid. Ka mitte siis, kui sel lapsel on juba geelküüned ja uus puutetundlik telefon.