FOTO: Urmas Nemvalts

Küsimused huvialaringide rahastamisest endiselt vastuseta

On vähe valdkondi, mille kohta kõikvõimalikes dokumentides on nii palju suuri sõnu tehtud kui laste huvihariduse kohta. Uuringud kinnitavad, et huvialaringi(de)s osalenud laps saavutab paremaid tulemusi nii õppetöös kui tulevases elus.

Mõlemal juhul on tulemus ka üsna selgelt mõõdetav. Ja mitte ainult tulevaste teaduse-, kultuuri- ja sporditippudega, vaid teistpidi näiteks noorte tööpuudusega, mis mureks kogu Euroopas. «Huvitegevused pakuvad noorele eneseteostamisvõimalusi, tekib kuuluvustunne ja tugivõrgustik. Huvitegevuse kaudu on võimalik saada tunnustust, kasvatada enesekindlust, leida oma potentsiaal, mis formaalhariduses võib varju jääda,» rõhutatakse poliitikauuringute keskuse Praxis tänavuses noorteseire aastaraamatus.

Ometi ei ole sõnades loovust, innovatsiooni, teadmistepõhist majandust ja muud taolist alatasa rõhutavad poliitikud suutnud kohaliku omavalitsuse ja lapsevanemate panusele leevendust pakkuva riikliku ringiraha osas lahendust leida. Ehk siis, nagu sõnastas küsimuse riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, IRLi kuuluv Margus Tsahkna: esiteks, kuidas see raha leida, ja teiseks, kuidas tagada, et riigi rahaeraldus tõepoolest huvitegevusse jõuaks.

Et see ei kaoks ebamääraselt omavalitsuse kaukasse või ei kuluks mõnes probleemses peres näiteks lapsevanema (alkoholi)sõltuvusele. Iga universaalse toetuse ellukutsumine sisaldab riske, et raha ei kasutata sihtotstarbeliselt. Ja asjaolu, et huvihariduse pakkujate taust on väga kirju, ei tee asja lihtsamaks.

Vastuste puudumine kukutas ringiraha plaani ka tuleva aasta riigieelarve eelnõust ning koalitsioonipoliitikute paljuräägitud lubadus, et riigi ringiraha tuleb 2014. aastal, muutus lubaduseks, et ringiraha tuleb, kuid kunagi tulevikus. Tuleb loota, et need sõnavõtud ei jääks üksnes valimiste tuhinasse. Laste huviharidus pole kindlasti vähem sotsiaalselt tundlik teema kui riigiametnike palgafond.

Päris võrdsustav võluvits riigi ringiraha muidugi olla ei saa. Osa spordialasid nõuab rohkem raha kui teised. Linnades jäävad laste võimalused alati oluliselt suuremaks kui maal, kus tihtipeale sõltub huvialaringi olemasolu ühest fanaatilisest inimesest, sellisest, nagu Janno Põldma tuntud jutustuses «Džuudopoisid» oli Vilgumäe kooli noor õpetaja Martin.

Kuivõrd riigi ringiraha just Martinite hulka kasvataks, on iseasi. Kuid üsna kindlasti võiks see aidata vähendada lõhet perede vahel. Riigikogu kantselei õigus- ja analüüsiosakond nentis tänavu kevadel, et ehkki üleilmse majanduskriisi järel tuli huviringides osalejaid keskmiselt isegi juurde, on vahe rikkaimate ja vaeseimate perede laste huvihariduses osalemises 2007. aastaga võrreldes üle kahe korra kasvanud.