Jürgen Rooste: kuningas on surnud, lihtsalt surnud!

Jürgen Rooste. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eelmisest sajandist on nüüd kümmekond aastat möödas, aga mul kripeldab täna üks lugu, ühe märgi, teetulba lugu, mis vaja rääkida.

Sest eks seisa me inimestena, inimkonnana ikka vahel ristteedel, kust hargneb palju võimalikke radu (eks noist hargnemistest ole ulmeliselt kirjutanud nt Asimov, aga täna kõnelgem teisiti, tehtu ja paratamatuga silmitsi seistes).

Ning see mees, kellest rääkida tahan, sammus esimeste sääs toda tollal veel tolmund ja üksildast teed, millel püsime praegugi. Olgu see siis me õnnistuseks või needuseks.

Elvis Presley oleks noor vanamees – 8. jaanuaril 2010 alles 75-aastane... Ivan Orava kõrval poisikene, sündinud samal aastal Arvo Valtoniga, Runnelist vaid paar aastat vanem, veidi üle kümne aasta vanem just lahkunud Toomas Liivist. Ometi on ta surnud, ja sellisena puhtalt 20. sajandi nähtus.

Ma ütleksin: 20. sajandi märgilisim nähtus. Rock’n’roll’i kuningana suurim kõigist monarhidest, esimene uue ajastu aristokraat, enne kui ajastu enesest ja tollest põhimõttelisest muutusest teadlikukski sai.

Sest keda siis veel 20. sajandist mäletada. Türanne, tõpraid ja korruptante? Massi-, sari- ja vaimumõrvareid? Tuumafüüsikuid ja sotsiolooge? Keemikuid ja geenitehnolooge?Toda patust-pahelist, langenud ja aina langevat reklaamitüdrukut? Ja anonüümset alkohoolikut?

Või hoopis tundmatut sõdurit? Ei, parem ikka üht bardi, üht trubaduuri, suurimat neist kõigist, kes – tõsi küll – ise vaid paar laulu ja luuletust tegi, ent suutis teiste omad elama panna, et need raputasid eri aegadel erinevaid sootsiume ja kujundasid paljuski toda me elu saatvat nägu ja kuju, mida me täna veel vaevu popkultuuriks nimetada tihkame.

Mainisin aristokraatiat – teatavat kastilist, kindlate tunnuste ja kindlate raamidega kõrgklassi. Elvis polnud esimeste sääs, kes selle määratlust muutis, polnud selle laine alguses, ent ta oli selle harjal, säravaim täht teiste omasuguste sääs.

Eks ole varasematelgi sajanditel tõusnud suuri tegijaid lihtrahva hulgast. Ent siin on üks oluline erinevus: nende taga ei seisnud massimeedia (ega ka erilist massi – emakese Maa on inimtulvaga täitnud ikkagi viimane sajand), ilma milleta puudus ka popkultuur nähtusena kogunisti. Ja see pole vaid kvantitatiivne muutus, mis Elvise tõusuga toimus, vaid kvalitatiivne. Kas negatiivses või positiivses suunas, seda ei taha ma siin öelda.

Igatahes on ta lääne tsivilisatsiooni viimaste aegade ühe selgema muutuse indikaator: mitte sünni järgi või isegi mitte erilise ande (kuigi andekas ta oli – põrgulikult ja taevalikult andekas) tõttu, vaid meediakuvandi ja meedia enesemüügi vajaduse tõttu tõusis too mees imperaatori seisusesse.

Te võite küsida, et mis päris võimu tal siis oli, aga olgem ausad: mis päris võimu on monarhidel, ministritel, ärikorporatsioonide tegevjuhtidel? Kuskil tõmbab alati keegi nööre, kuskil mängitakse ja mõjutatakse ikka, kõik me oleme inimesed.

Ei otsusta õigupoolest ei Ansip ega ka Obama. Aga peab olema kanal, peab olema meedium, peab olema inimene, kes toda võimu kehastab. Ja toda võimu, mis muutis 20. sajandi palet, kehastas – vähemasti paaril olulisel hetkel – Elvis Presley.

Jah, paraku oli just tema üks neist, kes muutis sümboolse kapitali sisu ja tähendust – see polnud enam mingi märgiline sisim jõud või kaasa-antus või pika töö tulemus (kui ta seda üldse kunagi oli, äkki meile valetatakse suurema hää hüvanguks?), vaid see, kui palju inimesi sind teab, palju sust kõneldakse.

Elvis-olemine võttis põlved nõrgaks ka neil, kes tema talendi austajad polnud. Ütleme nii: selle, mis oli klassikaliselt kuulunud diktaatoritele ja veristele hõimupäälikele (mõnel teisel aastatuhandel saanuks Hitlerist ehk ajalooraamatute karune kangelane), röövisid Elvise-taolised popkultuurile – see oli karisma, kuvand ja müüt! Igaüks võis nüüd lääne kultuuris olla keegi, 15 minutit kuulsust võis muuta kõik!

Aristokraadid, spetsialistid, õppinud riigijuhid taandusid karismaatiliste diletantide ees. Vaadake uudiseid: sääl räägib nüüd «inimene tänavalt», «arvamusliider» (kes pole midagi enamat kui veidi kõvema sümboolse kapitaliga inimene tänavalt), ja me teeme siiralt nägu, et see meid huvitab, me elu puudutab. Kusjuures ju kuidagi puudutabki! See võib otsustada lähemate aastate pisikesi, aga elulisi pöördeid...

Illustreerimaks toda muutust on meil Elvisest üks õpetlik lugu.

Pajatan seda apostel Peter Guralnicku evangeeliumi «Careless Love» («Hoolimatu armastus») põhjal, nii et vaid kõigevägevam Jumal teab, kas see ka tõsi on, kuid kahjuks teda sellised tühiseigad muidugi ei huvita.

Hunnide Attila, Paks Usuisa Luterus (vt Talvik), dadaist Vladimir Lenin ja Elvis Presley – nad kõik on vaid köömes ja liiv kaduviku ees. Ent see illustreeriv lookene tasub siiski pajatamist.

Üks vastuolulisemaid ja auahnemaid ja kurikavalamaid liidreid USA ajaloos on ikkagi vast Richard Nixon. Kes – nagu me kõik teame – tänu ajaloolise Forrest Gumpi sekkumisele suurtesse sekeldustesse sattus ning neis koos astronaut-koera (tänapäeval rohkem inglina tegutseva) Laika ning Kariibi mere müütilise surematu valitseja Fidel Castroga (ta hoidvat oma südant nõela kujul kuskil Venemaal heinakuhjas) tänapäevani püsib.

Nimelt oli Elvis relvafanaatik ning kogus erinevaid ametimärke – ta oli mitmes osariigis ja linnakeses abišerif –  ja märk pole teispool lompi lihtsalt märk, vaid sellega kaasnevad ka teatud õigused.

Ent sellest talle veel ei piisanud, Elvis Presley tahtis olla salapolitseinik, tahtis planeedi kuulsaima mehena olla n-ö undercover. Ta igatses endale FBI narkoosakonna (Bureau of Narcotics and Dangerous Drugs) märki ja sellega kaasnevaid õigusi (hüvedest ta ei pidanud, need olid tal kõik endal olemas, alates oma lennukist).

Ning nõnda, sihiteadlikuna, põrutas ta Ühendriikide päälinna, kuskil aastal 1970. Ütleme nii, et «büroos» tabas teda ebaõnn, ametnikuhingede vastuhakk – nad ei võinud sallida, et kuulus rokkar, täiest südamest oma patriotismi ja töövalmidust kinnitades, taolist positsiooni ihkab. See tõmbas talle vee pääle.

Ent Elvis oli osav manipulaator. Teise käega ajas ta juba asju Valges Majas, ja ei võtnud poolt päevagi, kui ovaalkabineti uksed ta ees avanesid. Rokikuningas marssis ülevoolava ja veidi segase jutuga maailma mõjuvõimsaima mehe juurde.

Ta kinkis presidendile Teise maailmasõja aegse kroomitud püstoli Colt 45 ning autogrammiga foto endast ja oma perest. Ta kauples endale välja vajaliku märgi, embas presidenti (isegi liiga) familiaarselt, kirus veidi biitlite USA-vastasust, ning tagatipuks, end juba koduselt tundes, vedas Nixoniga kohtuma ka oma ukse taha jäetud sõbrad.

Kroonik kirjeldab, et lõpuks tuhnis ta juba koos presidendiga tolle kirjutuslaua sahtleis, et sõprade naistele koju kingitusi kaasa panna... Millises maailmas varem oleks see võimalik olnud? Milline bard või trubaduur oleks saanud seda endale lubada? Ent Elvisel polnud vähimatki kartust.

Ta teadis ja tundis seda – ja õigusega –, tema oli 20. sajandi tõeline kuningas! Nixonit ja ta afääre oskavad vähesed kirjeldada, ent Elvisest on igaühel oma kuvand, müüt.

Veel, praegu. Seniks-kuniks. Pisi-Elvised ja pisi-Marylinid kustutavad muidugi pika pääle möödaniku sära, kuni lõppeks ei tehta kloonidel ega originaalidel, kuningatel ega narridel vahet. Andeka staari ja meediakuulsuse vahetab välja mees, kes suutis toppida kaamerate ees oma ninasõõrmeisse kolm ökobanaani, samal ajal kahesajakilose daamiga armatsedes.

Ja uued Richard Nixonid hõõruvad käsi, sest nüüd on kuningas jälle varsti nende talla all, nii nagu peabki. Hetkeline vabadusesähvatus ja võidu- ning võimuvõimalus kuhtub mandunud meelelahutuseks.

See ongi, saabki olema ühe tsivilisatsiooni lõpp, mille alguse keskpaika Elvis nii suurepäraselt oma laiadel rokimeheõlgadel kandis.

Nagu Kivisildnik on kuskil Elvise-fänne parafraseerides öelnud: kuus miljardit inimest / kes ei hooli / sinust põrmugi / ei saa ju eksida. 21. sajandi teise kümnendi hakul on see paraku tõsi.

Aga meile jäävad muinasjutud ja lood, isegi 20. sajandi kuningaist, võimsatest ja vägevatest – sest kui palju te teate suuri kuningaid (ma ei mõtle siin noid vaguraid tänapäeva taate, kuninga sümboleid viisakates väikeriikides), kes ei ole valanud verd? Mulle meenub üks, ja toogi elas paar tuhat aastat tagasi.