Matti Maasikas: Eesti Lissaboni lepingu euroliidus

Matti Maasikas. Foto: Peeter Langovits.

Ligi 10 aastat küpsenud Lissaboni leping jõustus. Millised jõuvahekorrad muutusid, kellega rohkem arvestada tuleb? Kelle kaudu, kuidas, millistes institutsioonides saame 2010ndatel oma mõjukust kasvatada, küsib Matti Maasikas.

Vastamist tuleb alustada põgusa pilguheiduga lepingu saamislukku. 2004. aasta suure laienemise tasakaalustamiseks pidi vastu võetama ELi põhiseadus, mis oleks olnud riikide liidu järgmine suur samm ühisriigi poole.

ELi tippkohtumisel detsembris 2001 vastu võetud Laekeni deklaratsioon avas ühtaegu ukse meie liitumisele ja esitas eesmärgid tulevaseks konstitutsiooniliseks leppeks.

Selleks et muuta ELi oma kodanikele lähedasemaks ja kasvatada tema globaalset rolli, nähti Laekenis ette pädevusjaotuse täpsustamine ELi ja liikmesriikide vahel, põhiõiguste harta koostamine, Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide rolli kasvatamine, aluslepingute lihtsustamine, otsustusmehhanismide lihtsustamine (ehk enamushääletuse laiendamine konsensusnõude arvel) ning ELi läbipaistvuse, arusaadavuse suurendamine.

Nüüd on leping jõustunud, kuid see tuli nii raskelt, et järgmist aluslepingut vaevalt niipea nõudma hakatakse. See ei pruugi halb olla, sest peale ratifitseerimisprobleemide juhib aluslepingute läbirääkiminegi mõtted ja ressursid igapäevaselt koostöölt kõrvale. Võimu jagamist – seda aga «pädevuse täpsustamine» ju tähendab – on harva ilus vaadata ja halvemal juhul võib see lausa tülli ajada.

Fundamentaalselt ei muutu Lissaboni lepinguga Euroopa Liit ju Eesti ja tema huvide seisukohast kuigivõrd. ELi olemus jääb samaks. Samaks jääb ka tõsiasi, et Eesti juhtide suurim tarkus ja ülesanne on võimalikult maksimaalselt ühitada Eesti huvid ja ELi huvid.

Pärast algusaja «murrame-läbi-võpatusi» on Eesti ELi-poliitika põhijoon järginud välisminister Urmas Paeti riigikogus detsembris 2005 öeldut: «/…/ Euroopa Liidu ühine poliitika kujuneb 25 liikmesriigi koostöös. 25 kokkulepe on alati kompromiss ja meie /…/ teeme muidugi kõik endast oleneva, et see kompromiss kajastaks võimalikult adekvaatselt meie seisukohti.

Ja kui see alati kõigist pingutustest hoolimata päris nii ei ole, siis on meil kasulik meeles pidada tõsiasja, et meile on parem pigem lahjem kokkulepe kui rasvane riid.»

Eestil on oma suurusest, asukohast, elatustasemest ja ajaloost lähtuvalt suhteliselt vähe erihuvisid – pole meil ekstratoetust vajavat autotööstust, endeemilisi põllukultuure ega suuri põgenikevooge.

Nii polegi midagi naerda, kui öeldakse, et «Brüsselis kujunev konsensus» on Eesti huvides (arvestades küll, et konsensus ei kujune iseenesest, vaid liikmesriikide, sealhulgas Eesti kaasabil). Muidugi on selles reeglis erandid – näitena Balti energiaühendused –, mis tuleb ära tunda ja ära kaitsta. Selleks on vaja head välispoliitilist kuulmist ja diplomaatilisi oskusi.

On räägitud ja mõnes pealinnas ka loodetud, et enamushääletuse laiendamine tähendab, et kohe hakataksegi kõiki küsimusi «kiiresti ja efektiivselt» läbi hääletama, mitte konsensust otsima nagu seni. Julgen arvata, et tulenevalt ELi põhiolemusest ja tegutsemise traditsioonist liikmete ühishuvide leidjana tehakse ka Lissaboni ajastul enamik otsuseid konsensuse teel.

Eesti julgeolekule on oluline ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika vaikne asjalik tugevdamine. Välispoliitika toimub ka edaspidi ühehäälsuse põhimõtte järgi. Sellel on selge loogika, kuna välissuhted on aastasadu olnud tugevamaid riikliku suveräänsuse väljendajaid. Välispoliitika jõuga pealesurumine Brüsselist lihtsalt ei töötaks.

Lissaboni lepinguga ette nähtud Euroopa ühtse välisteenistuse loomiseks peab välispoliitika kõrge esindaja Catherine Ashton aprilliks esitama konkreetsed ettepanekud. Tulevase teenistuse koosseisu peavad lisaks senistele – Euroopa Komisjoni ja ELi Nõukogu sekretariaadi töötajatele – kuuluma ka liikmesriikide diplomaadid.

Kuidas see konkreetselt välja nägema hakkab, on veel lahtine. Kuid näiteks komisjon on juba pakkunud‚ et 2010. aastal täidetavale 30-le ELi delegatsioonijuhi kohale ehk Euroopa Liidu suursaadikuks saaksid kandideerida ka liikmesriikide välisministeeriumite töötajad.

Selgeltnägijavõimeid evimatagi võib arvata, et kõrge esindaja esimesed tööaastad mööduvad suuresti institutsiooniliste ja personaliküsimuste lahendamisega ning edasiseks tegevuseks vajaliku rutiini loomisega.

Eesti osaleb nendes protsessides nõu ja jõuga, aktiivselt tulevikuplaane tehes ja oma inimesi uude välisteenistusse pakkudes. Seda tuleb teha nii suursaadiku-osakonnajuhataja kui ka lauaülema tasandil.

Mainisin eespool energiapoliitikat, Eesti ühendamist ELi energiaturuga. See on nii oluline teema, et sellele tuleb allutada kogu riigi tegevus, siin pole kohta mõne ministeeriumi või firma «oma» poliitikale.

Samuti tähendab see, et Euroopa ühiseid poliitikaid ja ettevõtmisi energia vallas tuleb Eestil täielikult järgida ja neis osaleda. Oma eksistentsiaalse eesmärgi saavutamist ei maksa kompromiteerida muljega riigist, kes tahab küll saada teda huvitavat, kuid üritab kaasnevatest kohustustest vaikselt kõrvale hiilida.

Liikmesriigi mõjukust suurendavad ta kodanikud, kes ELi asutustes töötavad. Euroopa ametikohad tuleb endale aktiivse (lobi)tööga välja võidelda ja siis tuleb neil väga hästi tööd teha ja iseenda karjääri edendamise kõrval ka Eesti mainet tõsta.

Riina Kionka tegutses pikalt eelmise kõrge esindaja Javier Solana eriesindajana inimõiguste alal. Maive Rute ja Signe Ratso töötavad juba mitu aastat Euroopa Komisjonis direktori ehk Eesti mõistes olulise suure osakonna juhataja kohal.

Samuti on komisjon mullu teinud otsused nimetada Henrik Hololei laienemise asepeadirektoriks ning Margus Rahuoja transpordi- ja energiapeadirektoraadi nõunikuks.

Eestlasest haldusvolinik Siim Kallas on oma meeskonnaga teinud väga head tööd, kindlustades sihipärase tegevusega, mida sugugi avasüli vastu ei võetud, Eesti ja teiste 2004. aastal liitunud riikide kodanike arvuliselt proportsionaalse esindatuse komisjoni struktuurides. Nende eestlastega tuleb Eesti riigil tihedalt ja tõhusalt sidet pidada.

On enam kui tõenäoline, et 2010ndate EL tegeleb eeskätt järgmiste mahukate ja keeruliste teemadega: kliimapakett ja energeetika. Majanduskriisi ületamine. Lissaboni strateegia-2 ehk ELi töökava aastani 2020. Kuidas neid teemasid Eesti riigi sees käsitletakse? Olukord poliitika väljatöötamisel ja kogu riigi tegevuse koordineerimisel on parem kui viie aasta eest, aga kas areng on olnud piisavalt kiire? Kas tegutseme eesmärgistatult?

Kas Eestil peaks Euroopas olema oma suur eesmärk? Euro kasutuselevõtt on praeguse aja olulisim siht ja õige on. Aga edasi? Mõne ELi agentuuri asukoha või kõrge ametiposti Eestile võitlemine on heaks ühekordseks motiveerijaks, kuid suureks eesmärgiks sellest ei piisa.

Asjatundjatele arusaadav, kuid vist liiga abstraktne on eesmärk saada ELi «vanaks liikmesriigiks», maaks, kelle puhul teistel ei tule meeldegi, et ta liitus suhteliselt hiljuti. Siht saada võimalikult kiiresti netomaksjaks, nagu kadunud Priit Kolbre pakkus, leiab vaevalt laiema publikumi poolehoidu.

Ehkki jah, sõnastus loeb palju – Euroopa viie rikkama riigi hulka saamine tähendaks kindlasti ka Brüsselisse rohkem sissemaksmist kui vastusaamist? Välisministeeriumis on mõlgutatud mõtteid «positiivselt problemaatiliseks» liikmesriigiks saamisest, selliseks, kes ei kisu tühjast tüli, aga kel pole sugugi ükskõik ka nendest küsimustest, mille puhul enda otsesed huvid vähesed.

Eesti-suurusel riigil on võimatu osaleda kogu ELi ühistegevuses, prioriseerimine on äärmiselt oluline. Kohati on rahvusvahelises poliitikas nii, et kui mõne riigi kodanik on saanud kõrgele kohale, siis suunab see riik tahes-tahtmata oma ressursse sellesse valdkonda, millega tema esindaja tegeleb.

Seda laadi «liiklus» toimub muidugi alati kahesuunalisena, oma plaanidest on sel ametikandjal hea aegsasti ka lähedasi riike informeerida. Näiteks kui Martti Ahtisaari 2005. aastal Acehi konfliktilahenduses ELi vaatlusmissiooni välja pakkus, oli Helsingis kohe selge, et Soome peab osalema. Ilma et asjaomases piirkonnas oleks olnud erihuvisid või olnuks vabu ressursse ülearu.

Samal teemal kirjutab novembri Diplomaatias Siim Kallas. Artiklist kumab teatavat rahulolematust Eesti toetusega tema algatustele komisjonis. Oli kuidas oli, kuid näiteks tulevases ELi transpordipoliitikas on Eesti jaoks kindlasti silmapaistmisvõimalusi seal, kus esmapilgul arvata ei oskaks.

Lissaboni lepinguga Euroopa Liidule tervikuna pädevusi juurde ei antud. Europarlament sai võimu juurde. Kas teise keskse institutsiooni, komisjoni arvel?

Mis tähendab parlamendi suurem võim? Mõnd volinikukandidaati või direktiivieelnõu maha hääletada on lihtne. Sisuline kaasarääkimine olulistes poliitikavaldkondades ja suurte seaduseelnõude üle eeldab aga suurt analüüsivõimet, sealhulgas ametnike-analüütikute olemasolu ning head koordineerimist.

Sama kehtib riigikogu kohta – Lissaboni leping annab liikmesriikide parlamentidele õiguse ELi õigusaktide kujundamises senisest varem ja kiiremini osaleda. Kuidas on selleks valmis Eesti rahvaesindus?

Bürokraatia ja poliitika kuldreegli järgi on ükskõik millise dokumendi esimese mustandi esitajal suured võimalused selle tulevast sisu määrata. Ideaalis tuleb seega aktiivselt lobitööd teha seal, kus esimesed mustandid kirjutatakse, teisisõnu komisjoni ametnike juures.

See ülesanne on äärmiselt töö- ja ressursimahukas. Jälle sõltub väga palju heast kõrvakuulmisest, osavast diplomaatiast sidepidamisel võtmeisikutega ja täpsest prioriseerimisest.

Võimalusi pakub ELi uus nn grupieesistumine, mis Eestil ees aastal 2018 koos Suur­britannia ja Bulgaariaga. Tulevasi partnereid tuleb hästi tunda ja koostööd harjutada.

Meil on selleks aega, head sidemed ning saatkond mõlema riigi pealinnas – töövahendid seega olemas. Euroopa Komisjon on väga kollegiaalne institutsioon, kõigi murede ja soovidega püütakse maksimaal­selt arvestada.

Praegu on Jose Manuel Barroso teise komisjonikoosseisu poliitilise sihiseadmise, esimeste arutelude aeg. Eestlastest osaleb neis Siim Kallas. On selge, et esimeseks eesmärgiks seatakse majanduskasvu taastamine ning riikide rahanduse taasviimine tasakaalu.

Järgmine samm on aga ELi majanduse uuendamine. Mis suunas hakkab see toimuma? Kriisiga kaob EList üheksa miljonit töökohta, sama palju kui neid kasvuaastatel 2006–2008 loodi.

Millistes majandussektorites luuakse uued? Kui innovatsioonile hakatakse senisest enam panustama, on need sektorid teadmistepõhine ja nn roheline majandus?

Eluliste huvidena tugevam välispoliitika ja energiajulgeolek, muidu väikesed erihuvid ja ELi institutsioonide kollegiaalsus – neid elemente arvestades võib järeldada: Eesti mõjukust ja nähtavust ELis tuleb suurendada hästi prioriseeritud aktiivse tööga nende suurte teemade kallal, millega 2010ndate EL kui tervik tegeleb.

Lõpetuseks tsitaat detsembrikuisest Diplomaatiast: «Euroopa Liidus paistab pärast Lissaboni lepingu jõustumist /…/ olevat lootust mitte küll imeliseks ümbersünniks, kuid vähemasti stabiilseks tööperioodiks.»

See peaks Eesti-sugusele liikmesriigile väga hästi sobima.

Matti Maasikas on Euroopa Komisjoni laienemisvoliniku kabineti liige. Artiklis väljendab ta oma isiklikke vaateid.