Andres Einmann: uus normaalsus

Andres Einmann Foto: Peeter Langovits / Postimees

Kui keegi sooritab kuriteo või väärteo, on loogiline, et politsei hakkab seda uurima ega oota mõnelt muult institutsioonilt näpunäiteid, kuidas peaks seda juhtumit käsitlema. Üldjuhul politsei rikkumisi ka menetleb, kuid poliitilistest reklaamidest on kujunenud teema, millega politsei tegeleda ei taha.

Seaduse järgi on valimisreklaami seaduse rikkumiste menetlemine politsei töö, kuid valimiste eel on näha, kuidas politsei ei taha piiripealsete juhtumite puhul üksi vastutust võtta ja püüab kaasata nende käsitlemisse teisi institutsioone.

Erakondade rahastamise järelevalvekomisjon leidis septembri alguses, et suvel Põhja-Tallinna linna raha eest üles riputatud linnaosajuhtide Priit Kutseri ja Karin Tammemäe hiigelplakatite puhul oli tegemist poliitilise reklaamiga. Komisjon märkis, et keelatud annetuseks ja valimisreklaamiks saab plakateid pidada siis, kui linnaosajuhid valimistel kandideerivad. Praeguseks on selgunud, et kandideerivad.

Politsei- ja piirivalveamet andis eelmisel nädalal teada, et ei hakanud ülalmainitud juhtumit ega ka teisi piiripealseid reklaame uurima, vaid tahab ära oodata riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni seisukoha, kas juhtumil on väärteo tunnuseid. Samas on komisjon juba teada andnud, et politsei otsus ei peaks riigikogu erikomisjoni hinnangust sõltuma ja kui komisjon võimaliku väärteo avastabki, edastatakse see hinnang politseile, kes peab langetama otsuse.

Seega tahab politsei enne uurimise alustamist hinnangut riigikogu komisjonilt, mille esindaja on juba ette ära öelnud, et komisjon jätab otsuse langetamise politseile. Et riigikogu komisjon saaks küsimust arutada ja politseile ametliku vastuse edastada, kulub kindlasti omajagu aega. Ei ole välistatud, et kui politsei siiski otsustab menetlust alustada, on valimised juba läbi.

Politsei tõrksust poliitreklaamidega tegelemisel võib mõista, kuna mitu viimastel aastatel meedia tähelepanu pälvinud keelatud reklaami juhtumit on kas aegumise tõttu lõppenud või ei ole pikka aega kestnud uurimine rikkumist tuvastanud. Poliitreklaamide tõhusaks menetlemiseks on vaja selgelt sõnastatud seadusi, praegune umbmäärane sõnastus jätab liiga palju tõlgendamisvõimalusi.

Kui veel kümmekond aastat tagasi ületas üleriigilises meedias uudisekünnise see, kui maksumaksja raha eest välja antava Tallinna linnaosalehe ühes numbris ilmus kolm linnaosavanema pilti, siis praegu ei pane see kedagi kulmu kergitama. Maksumaksja raha kasutamisest poliitilisteks eesmärkideks on saanud uus normaalsus, mida kõik näevad, aga imestama ei pane see enam kedagi, kuna on toimunud pidevalt ja pikka aega.