Hille Tänavsuu: isemeelsed elukad

Hille Tänavsuu Foto: Toomas Huik

Piltlikult öeldes toimetavad Eesti poliitikamaastikul kolm lõvi või leopardi – vahet ei ole –, kes omavahel kuidagi läbi ei saa, üksteise peale pidevalt urisevad, vahel möirgavadki ega suuda kuidagi ühte käppa käia.

Kõige tähtsamaks peab ennast muidugi Toompea lõvi, kelle kukil istub vankumatult mitmepalgeline poliiteliit: teineteisega parteiliselt tihedasti läbi põimunud riigikogu ja valitsus. Riikliku lõvi isamaalised aated on tuhmunud, need on asendunud õõnsate valimisloosungitega.

Toompea elukas (Mati Kaalu väljend loomade kohta) on iseenese tarkusest nii puhevil, et ei võta kedagi teist – ei vastasrinda ega rahva häält vabaühenduste näol – kuulda, vaid tegutseb omatahtsi: kiirkorras valmivad seadused, mis kuulekaid alamaid kuidagi ei rahulda.

Vahel lausa tundub, et see lõvi, kes Toompeal suure raha otsas peesitab, ei tea üldse, mis riigis tegelikult toimub, kuidas küllaltki suur osa rahvast näljapajukil elab. Pigem paistab ta silma teerullijana, kes vaatab hända liputades ootusrikkalt aina rohkem Brüsseli poole ja naudib euroliidu paipoisi staatust. Ta uriseb kurjalt igaühe peale, kes arvab, et hüvesid tuleks riigis õiglasemalt jagada, ja on veendunud, et üksnes tema on ainus ja õige Toompea valitseja. Kui temaga peaks midagi juhtuma, jääks Kalevite kants tühjaks ja Eesti riik läheks hukka.

Teine lõvi, enda teada samuti tark ja virk, elab Vabaduse väljakul ja laiutab üle kogu pealinna. Ka tema on oma istumisaluse, küll all-linnas, nii ära betoneerinud, et teised ei suuda isegi kambakesi teda sealt lahti kangutada.

Näiliselt püüab see lõvi küll linlaste heaolu parandada, aga lööb sellega kiilu pealinna ja muu Eesti vahele, tõmmates oma hüvedega rahvast maalt linna. Kallis tasuta ühistransport on ju ainult tallinlaste hüve, ühekordset  pensionilisa aastas saavad ainult pealinnas elavad vanurid. Rohkem linnaselamise plusse ei tulegi paugupealt meelde, miinuseid ei hakka siinjuureas üles lugema.

Metropoli lõvi lõriseb kogu aeg Toompea lõvi peale, kipub vahel naksamagi ja süüdistab teda enda eiramises, isegi ahistamises, sest nii mõnigi seadus olevat vastu võetud keskerakondliku linnaeluka kiusamiseks. Munitsipaallõvi käib Toompea vennaga isegi kohut, kuna poliitikas on juba kombeks, et vend ei tunne venda, kui maailmavaated on vastandlikud. (Mis vastandlikud, tuleb välja, et sõnades on ühed libedad liberaalid mõlemad!)

Toetuda saab ju ikka ainult oma käpalakkujatele ja nende huvide eest peab vankumatult seisma,  teisitimõtlejate soovidele võib vaid kõrges kaares jalga tõsta.

Kolmas lõvi pesitseb laialdasel maa-alal üle kogu riigi väljaspool Tallinna. Tema on pealinna vellest veidi vaguram, uriseb vähem ja ainult niutsub Toompea lõvi kohates. Ei saa ju hammustada käppa, mis sind toidab.

Omaette ta ikka vaikselt möriseb, põhiliselt valitseva lõukoera aadressil, kui too jälle kipub nõrgemale vennale rohkem kohustusi selga laduma ja samas rahakraane koomale keerama. Aga ühes asjas on KOV-lõvi valmis rinna kummi ajama ja kõvasti Toompea poole möirgama – haldusreformi vastu. Ta pole nõus ühtki väikelinna ega valda loovutama, sest seal istuvad pukis tema parimad sõbrad, kellest paljud jääksid valdade ühendamisel istumisaluseta.

Kuidas neid kolme elukat panna ühte käppa käima, et tagaplaanile jääksid erakondlikud huvid ja suuremate ning väiksemate valitsejate auahned isiklikud taotlused? Lahendus tuleb leida, sest kaua rahvas jaksab kallite vapiloomade vastastikust purelemist välja kannatada.