Madis Müller: kui sõna maksab rohkem kui tegu

Madis Müller. Foto: Liis Treimann

Eel­kommuni­ka­tsioon mängib rahaturgudel järjest suuremat rolli. Usaldus­väärsus püsib vaid juhul, kui antud lubadustest ka kinni peetakse, kirjutab Eesti Panga asepresident Madis Müller.

Sõnal võib vahel olla suurem kaal kui tegelikul teol. Keskpankade aktiivne tegutsemine kriisi ajal on pälvinud laialdast tähelepanu ja kuigi arvamused on vastakad, on keskpankade tegevust valdavalt tunnustatud kui olulise leevenduse pakkumist finantssüsteemi pingetele – seda nii euroalal, USAs, Suurbritannias kui ka mujal.

Viimastel kuudel oleme aga olnud tunnistajaks huvitavale muutusele juhtivate keskpankurite avaldustes. Huvitav ongi just see, kuivõrd tugev mõju on olnud vaid avalduste stiilimuutusel, ilma et samal ajal oleks astutud tegelikke samme, näiteks muudetud intressimäärasid. Tundub, et tegude asemel on vähemalt ajutiselt hakanud domineerima sõnad. Ka eesti keelde on jõudnud uudissõna «eelkommunikatsioon» (ingl forward guidance), mis keskpankurite kõnepruugis tähendab mingil määral siduvate kommentaaride andmist võimalike tulevaste rahapoliitiliste otsuste kohta.

Siinkohal sobib esitada vähemalt kolm küsimust. Mis on keskpankade kommunikatsiooni toonimuutuse põhjuseks? Miks see peaks meile korda minema? Ja kas siin võib peituda ideid, mida saab rakendada ka väljaspool keskpangandust?

Paratamatult on nii Euroopa Keskpanga (EKP) kui ka näiteks USA Föderaalreservi võimalused majandust turgutada ja rahaturgudel pingeid leevendada vähenenud, kuna ruumi nullilähedaste rahapoliitiliste intressimäärade langetamiseks enam sama hästi kui ei ole. Olulisemaks on seega muutunud kõikvõimalikud erakorralised meetmed, kuid ka vihjed otsuste kohta, mida võidakse langetada tulevikus. Seda on keskpankurid täiesti teadlikult ka ära kasutanud.

Üks euroala võlakriisi peamisi pöördepunkte ja rahaturgude pingete leevendajaid oli EKP juhi Mario Draghi kõne eelmise aasta juulis, mil ta ütles, et EKP on valmis oma mandaadi piires tegema euro päästmiseks kõik, mida vaja. On tähelepanuväärne, et tegemist oli vaid kõnega ühel konverentsil, mitte konkreetse uue rahapoliitilise otsusega.

Sellele avaldusele andis toekama sisu järgmisel EKP nõukogu istungil tehtud otsus algatada rahapoliitiliste otsetehingute programm (nn OMT-programm), mille järgi võib EKP selgeid reegleid järgides pakkuda tuge riigivõlakirjaturgudele. Turud reageerisid siiski juba Draghi sõnade peale ning uue programmi reaalseks kasutamiseks ja selle raames riigivõlakirjade ostmiseks polegi seni vajadust olnud.

Sõnad, mida võlakirjainvestorid viimastel kuudel kõige tähelepanelikumalt on jälginud, on Föderaalreservi juhi Ben Bernanke kommentaarid teemal, kui kaugel võiks olla hetk, mil keskpangal on õige vähendada USA riigivõlakirjade seni suuremahulist kokkuostmist.

Kommentaaridele järgnenud USA riigivõlakirjade intressimäärade tõus oli muljetavaldav, kuigi keskpank ei olnud veel langetanud ühtegi tegelikku otsust ega vähendanud turule sekkumist.

Nii nagu USA keskpank on püüdnud avalikkusele mõista anda, mis tingimuste täitudes kaaluksid nad rahapoliitika karmistamist ja millal see võiks juhtuda, otsustas ka EKP nõukogu juulikuus esimest korda kasutada eelkommunikatsiooni. See tähendas kaugenemist senisest tavast selgitada vaid nõukogu hinnangut majandusolukorrale ja põhjendada samal päeval langetatud otsuseid, andmata seejuures vähimaidki vihjeid võimalike tulevaste otsuste kohta.

Nüüd on aga ka EKP euroala rahapoliitika otsustajate hinnanguid lähitulevikule ja intressimäärade tõusu tõenäosusele avalikult jaganud. Seda tehti deklareerides, et «arvestades nii madalaid inflatsiooniootusi kui ka euroala majanduse üldist nõrkust, võib oodata EKP intressimäärade püsimist praegusel või madalamal tasemel veel pikema ajavahemiku jooksul».

Vaid kuu aega hiljem tegi samasuguse avalduse Inglise keskpanga poliitikat kirjeldades nende uus president Mark Carney, kes oli rahapoliitika intresside eelkommunikatsiooni kasutanud ka oma eelmises ametis Kanada keskpanga juhina 2009. aastal.

Igasugune lubadus midagi tulevikus teha piirab muidugi lubaduse andja valikuvõimalusi. Miks ei piisanud EKP-l vaid üldsõnalisest kinnitusest, et EKP nõukogu teeb ka tulevikus otsuseid, mis on vajalikud hinnatõusu piisavalt madalana hoidmiseks? Kui keskpank väljendab selgelt otsustajate nägemust tulevikus vajalikest poliitikasammudest, võib ta kaudselt mõjutada pikaajaliste laenude intressimäärasid ja omada seega ulatuslikumat mõju majanduse rahastamistingimustele.

Pikaajaliste intressidemäärade kujunemisel on oma roll investorite ootustel lühiajaliste intressimäärade muutustele tulevikus, mida keskpank saab otseselt mõjutada. Ent euroala keskpankade peaeesmärk pole muutunud – selleks on jätkuvalt euroala inflatsiooni hoidmine keskmises perspektiivis veidi alla kahe protsendi.

Eesti laenuvõtjatele tähendab EKP eelkommunikatsioon senisest suuremat kindlust, et suure tõenäosusega ei tõuse intressimäärad ka Eestis niipea. Inflatsiooni kiirenemist euroalal ei ole aeglase majanduskasvu tingimustes lähiajal ette näha. Kuigi euroala SKT on pärast poolteist aastat kestnud langust taas väiksele kasvule pöördunud, ei saa majanduse elavnemine eeldatavasti olema kuigi tempokas.

EKP prognoosib euroalale 2013. aastaks 0,4-protsendist majanduslangust ja 2014. aastaks vaid üheprotsendist kasvu. Kuid pikaajalisi laene võttes ja investeeringuid planeerides on endiselt mõistlik arvestada sellega, et ühel hetkel peavad praegused ülimadalad intressimäärad siiski tõusma.

Kas keskpankurite retoorikas võib peituda ka mõni laiema tähendusega mõttetera? Paralleeli on ilmselt võimalik tõmmata igasuguse poliitikakujundamisega, mis ei tohikski tähendada ainult konkreetsete tegude tegemist, vaid ka tegudele eelnevat piisavat avalikku selgitust.

Usaldusväärsus on nii keskpankuri kui ka iga teise poliitikakujundaja edu alus. Plaanitavate sammude ettevaatav kindlus teeb kõigile osalistele muudatustega arvestamise kergemaks ja nende elu sujuvamaks.

Selleks et kellegi kommentaare ja lubadusi pikema aja jooksul usaldada saaks, on loomulikult vaja lubadustest kinni pidada ja mitte muuta otsuste langetamise põhimõtteid. Võibolla ongi tõeline usaldusväärsuse näitaja see, kui suurem mõju ja tähendus on otsustajate lubadustel, mitte hiljem nende ootuspärasel formaalsel vormistamisel? See seab omakorda ka kõrged nõudmised lubaduste sisule, mis ei tohi jätta ruumi hilisemaks kahetimõistmiseks ja lubaduste mõõdupuu lubajale tagantjärele sobivamaks sättimiseks.