Tartu Ülikooli tehnika ja tehnoloogia eriala doktorant, kahe lasteaialapse ema, kellest kummalegi pole 1,5-aastaselt pakutud lasteaiakohta, Kristiina Laanemets kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et lasteaiakoha puudumine on kiireim tee vaesusesse.
Laanemets: lasteaiakoha puudumine on kiireim tee vaesusesse
1. oktoober 2013, 23:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lasteaedade puudus on keskne probleem, mis võimendab paljusid Eesti suurimaid sotsiaalseid probleeme, nagu laste vaesuses elamine, naiste madalam palgatase, madal iive ja noorte perede lahkumine Eestist. Lasteaiakohtade loomine peaks olema iga omavalitsuse ja või lausa riigi kõrgeimate prioriteetide hulgas ja ma üritan selgitada, miks seda näiliselt väikest probleemi ei tohi enam edasi alahinnata. Lisaks juhin tähelepanu, et olukorra parandamiseks tuleb omavalitsusse valida uued inimesed ja võib-olla ka täiendada seadust.
Koolieelse lasteasutuse seaduse kohaselt peab omavalitsus looma kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses (§10 lg1). Reaalsus on aga see, et vähemalt Tartus ei pruugi esimestel elukuudel järjekorda pandud laps saada lasteaiakohta isegi kolmandaks sünnipäevaks. Kõige suurem puudus ongi sõimekohtadest (1,5 - 3 aastased lapsed). Perekonnal on valik, kas üks vanematest jääb koju, palgatakse lapsehoidja või makstakse eralasteaia eest. Lapse vanavanemad ei saa lapsi üldjuhul igapäevaselt hoida, sest nad käivad ise tööl või pole võimelised 10-kilost last või käru tassima ega lapsele järele jooksma. Juhul, kui perekond ei saa endale lubada eralasteaeda ega täiskohaga lapsehoidjat, peab üks vanem jääma koduseks.
Siin jõuamegi esimese sotsiaalse probleemini, mida lasteaiakoha puudumine võimendab, nimelt küsimuseni, kes jääb lapsega koju. Eesti sooline palgalõhe on Euroopa suurim ja kui vaid üks saab tööl käia, saab selleks töölkäijaks mees. Mees jätkab karjääriredelil ronimist, naine istub kodus ja ootab lasteaiakohta. Kui laps saab kolme- või nelja-aastasena lõpuks lasteaeda, on naisel mitme aasta jagu vähem töökogemust kui sama vanal mehel, mistõttu jääb naise palgatase taas tööle asudes madalamaks. Pealegi on siis juttu juba uue töökoha palgast, kuna lapse kolmandal sünnipäeval kaotab naine oma varasema töökoha. Ka edaspidi, kui laps jääb haigeks ja keegi vanematest peab teda hooldama, on selleks tihtipeale madalama palgaga naine ja see kahjustab naise karjääri veelgi. Seega võimendab lasteaiakoha puudumine meeste ja naiste vahelist palgalõhet.
Järgmine probleem, mis tekib, on vaesusrisk. Eesti palkade ja hindade juures on perekonna toimetulekuks tavaliselt vaja kahe inimese palka. Mediaanväljamakse oli 2012. aastal ligi 535 eurot kuus, aga lihtsa 3-toalise korteri üür suuremates Eesti linnades on 300-400 € kuus. Kommunaalkulud on umbes 100 € kuus ja toidule kulub Emori uuringu põhjal 3-liikmelisel perel natuke üle 200 € kuus. Lisaks sellele tuleb maksta ka transpordi, kommunikatsiooni, riiete, mähkmete ja muu eluks vajaliku eest. Ühe mediaanpalgaga kolme- või enamaliikmeline pere on nii vaene, et neil on lootust kvalifitseeruda toimetulekutoetusele. Me räägime jätkuvalt perest, kus kasvab väike laps, kes vajab kvaliteetset täisväärtuslikku toitu ja eakohaseid mänguasju, raamatuid või kunstitarbeid. Kui sellel lapsel on ka õdesid-vendi, on nad samuti alaealised, kes samuti vajavad toitu, sooja tuba ja riideid ja võib-olla ka koolitarbeid. Suhtelises vaesuses elas 2011. aastal iga kuues laps ja isegi vajaduspõhine lastetoetus pole ligilähedaseltki piisav, et kompenseerida eelkooliealise lapse hoidmisega seotud kulutusi peredele, kes jäid lasteaiakohast ilma.
Kolmas suurem probleem, mida lasteaiakoha puudumine võimendab, on madal iive. Perekond, kes on selliselt juba korra hätta jäetud, mõtleb põhjalikult järgi, kas nad ikka saavad endale teist last lubada. Teised paarid, kes ise pole veel lapsi saanud, näevad kõrvalt, mida see rahaliselt tähendab ja lükkavad lapsesaamise otsust nii kaua edasi kui võimalik. Lasteaiakohtade puuduse ignoreerimine aasta aasta järel annab noortele peredele sõnumi, et ei perekonnad ega lapsed pole Eestis väärtustatud. Lapsi sünnib seetõttu vähem või nad sünnivad teistesse riikidesse kolinud Eesti peredesse. Väiksemates valdades, kus võiks isegi lasteaiakoha saada, puuduvad tihti sobivad töökohad.
Omavalitsused väidavad, et kõigile lasteaiaealistele lastele pole võimalik võimaldada lasteaiakohti, kuna see on liiga kallis. Lasteaedade ehitamine on hirmus kallis ja lapsi jääb ju järjest vähemaks. Kui praegu ehitada suured kallid lasteaiad, siis mõne aasta pärast seisavad need tühjalt. Omavalitsuse eelarve seisukohast väga praktiline mõttekäik. Kõigepealt säästetakse raha lasteaedade ehitamise arvelt ja siis säästetakse raha lasteaedade ülalpidamise arvelt. Iga laps, kes jääb lasteaiakohast ilma, säästab omavalitsusele selle raha, mida oleks muidu pidanud lapse peale igakuiselt kulutama. Kahjuks peavad selle säästu kinni maksma perekonnad, kus kasvab väike laps, ja omavalitsuste sellise suhtumise jätkudes jääbki neid perekondi üha vähemaks. Minu arvates on äärmiselt küüniline säästa raha oma esimesi sõnu purssivate mudilaste arvelt , tehes seda seadusi eirates, ja pidada seda heaks majanduslikuks otsuseks.
Õiglane lahendus oleks täiendada seadust ja kohustada omavalitsusi maksma lasteaiakohata jäänud peredele kompensatsiooni, mille suurus oleks vanemahüvitis miinus lasteaia kohatasu, sest see on palk, mis jääb ühel lapsevanemal saamata, kui ta ei saa jätkata oma endisel töökohal. Mainin kohe ära, et mina isiklikult sellisest seadusemuudatusest enam ei võidaks, aga selline kompensatsioon oleks äärmiselt vajalik hoopis üksikemadele. Raha säästmiseks võiks omavalitsus kirjeldatud kompensatsiooni maksmise vältimiseks kinni maksta laste paigutamist eralasteaedadesse. Kas see tundub kallis lõbu? Kas lugejal tekkis mõte: «kust see raha kõik võetakse?» Ma küsiks vastu: kust siis peaksid väikese lapsega pered selle raha võtma ja milles nemad süüdi on, et juhuslikult olid just nemad nende hulgas, kes lasteaiakohta ei saanud?
Äärmiselt vale ja ebaõiglane on sundida väikeste lastega peresid kinni maksma omavalitsuse halba majandamist. Selleks ongi omavalitsus, et nad kasutaksid meilt kogutud makse ning tagaksid muuhulgas meie lastele võimaluse käia lasteaias ja koolis. Perekonnad ei ole selles süüdi, et omavalitsus pole lasteaiakohtade loomisega hakkama saanud või on otsustanud raha paigutada mujale. Esimene lahendus lasteaiakohtade puudusele oleks seega enne omavalitsuse valimisi sellele veelkord tähelepanu juhtida ja ärgitada inimesi valima omavalitsusse kedagi sellist, kes on selleks tööks võimeline.
Lasteaiakohtade puudus on suur probleem, mis võimendab soolist palgalõhet, põhjustab otseselt laste vaesust, soodustab madalat iivet ja väljarännet. Kindlasti ei tohi jätkuda praegune olukord, kus omavalitsuste esindajad laiutavad käsi, nagu nemad ei saaks midagi teha, lasteaed on omavalitsuse viimane prioriteet ja väga paljud pered, kus kasvab väike laps, Eesti tulevik, söövad odavaid makarone ja unistavad lasteaiakohast.