Mihkel Langebraun.

FOTO: Erakogu

Mihkel Langebraun vaidleb vastu Ilmar Raagi arvamusartiklis esinenud väidetele, esitades oma vaatenurga 1944. aasta valikute ja ajalooliste seoste kohta.

Hiljuti ilmus «tähelepanuväärne» üllitis Eesti režissöörilt, keda ajendas muuhulgas arvamus, et Sinimägedes võidelnuid «võib pidada rehepappideks», samuti et nad «pikendasid mujal maailmas inimeste kannatusi». Trükkida selliseid väiteid ehk kannatab, lugeda mitte, sest tõesõna: midagi nii sisuliselt eksitavat ma Eesti lähiajaloo kohta varem lugenud pole. Me lihtsalt ei saa endile lubada sellist enesevihkajalikku võhiklikkust (mida 50 aastat on viljeletud) teemadel, mis kätkevad meie rahva suurimaid kannatusi ja kangelastegusid. Ehkki järgnev ei pretendeeri täiuslikkusele, siis pisut õiglust püüaks jalule seada küll.

Enne sisulise analüüsi kallale asumist tuleks mainida üht väga olulist aspekti: II maailmasõjas ei olnud häid ega halbu vastaspooli, vaid toimus I maailmasõja tulemuste revideerimine. See, et kaheks sõdivaks pooleks olid totalitaarsed režiimid, ei muuda Läänt selles sõjas heaks pooleks (ka nemad tegid valiku «kahe kurja vahel», toetades totalitaarriiki – seejuures neist kahest veel palju massilisemat genotsiidi toimetanud impeeriumi – kuigi II  maailmasõja ajal Läänes sellest veel ei teatud). Raag'i mõttes muutus Lääs «heaks» alles Külma sõja ajal. 

Artikli kriitikat alustades tuleks aga selgitada, et hr Raagi artiklis on omavahel segatud kaks lahingut. Kui artikli mõttearendus algab Narva rindest jaanuaris 1944, siis pealkirjas esinevad hoopis Sinimäed. Need kaks pole sugugi üks ja sama lahing. Sinimägede lahingu (Battle of Tannenberg line; juuli-august 1944) kaudu on Eesti sõjamehed pääsenud Euroopa sõjaajalukku, kuna tegu oli ühe tihedama vägede kontsentratsiooniga lahinguga maailmaajaloos. Lahingu ohvrite suhe oli umbes 1:17 Saksa poole kasuks ja selle rinne ei murdunud mitte kunagi. Sinimägede lahinguga anti väärtuslikku taganemisaega mitte ainult Saksa sõjaväele vaid ka okupatsiooni eest läände põgenevatele eestlastele. Samas on ajalooline lahing üheks  ümberlükkeks skeptikute väitele, et Eesti vastupanu korral 1939-40 oleks väikeriik vallutatud kahe nädala jooksul. 1944. aasta näitas, et vastupanu oleks kestnud oluliselt kauem. Näiteks võib selle põhjal püstitada hüpoteesi (mis vääriks eraldi uurimistööd), et Eestil oleks detsembris 1940 Soome poolel Talvesõtta astudes olnud päris arvestatavad šansid vastu pidamiseks.

Rääkides aga Narva rinde imest (jaanuar-juuni 1944), mida artikli autor vist tegelikult silmas pidas, tuleb nentida, et ainult tänu neile vapratele sõjameestele (nt kirjutatud ajaloos kõrgeima sõjaväelise autasu pälvinud eesti ohvitser Alfons Rebane), kes rinnet 6 kuud paigal hoidsid, sai Eesti pinnal tegutseda põrandaalune organisatsioon nimega EVR (mille üheks eeskujuks oli 1940.a. Jaan Tõnissoni tegevus), kelle esimene täiskogu istung toimus 14.veebruaril 1944 ja mis kuulutas end kõrgeima võimu esindajaks okupeeritud Eestis. Sellest demokraatlikel alustel tegutsenud põrandaalusest rahvaesindusest sündis Otto Tiefi valitsus. EVRi kuulusid teiste hulgas näiteks härrased Jaan Kross ja Enn Sarv. Ei saa eitada, et natsidel olid Eesti kaitsmiseks omad strateegilised huvid ja EVR-i liikmed hoopis vangistati aprillis SD poolt. Siiski tegutsesid rahvuslased põranda all edasi ja idarinde hoidmise küsimuses langesid eestlaste huvid sakslastega kokku. Otto Tiefi valitsuse tähtsus ilmnes septembris 1944, mil 5 päeva lehvis sinimustvalge Toompeal, ja mis on üks veenvamaid argumente, nimetamaks Nõukogude vägede sissetungi 1944. aastal õigusetuks okupatsiooniks. Kas seda saavutust peab hr Raag samuti «ajaloomängurluseks»(?). Tiefi valitsuse ühe liikme vangistusest punarežiimi poolt arenes välja aga lugu, mis muutis maailma. Nimelt sai minister Susist Butõrka vanglas «tundmatu dissidendi» Solženitsõn'i mentor. On ütlematagi selge, et ilma EVRi või Tiefi valitsuseta - see tähendab ilma Narva rinde imeta - poleks hr Susi tulevase kirjanikuga  m i t t e  k u n a g i  kohtunud. Pea raudkindlalt (vt näiteks PM artikkel 05.08.2008) oleks teistsuguseks arenenud ka kirjaniku maailmavaateline sättumus. Rääkimata asjaolust, et hr Susi pakkus pärast GULAGist vabanemist sel «tundmatul dissidendil» võimalust inkognito elada enda maakodus Eestis, kus ta kirjutaski suure osa oma ajaloolisest maailmavalgustavast teosest nõukogude impeeriumi koonduslaagrite kohta. Nobeli kirjanduspreemiaga pälvitud teose originaalis seisis lause, et eestlasega ühes kongis istudes oli tal häbi oma rahvust kanda (ajaloolise ülekohtu tõttu).

«Ajaloomängureist» said aga Nõukogude okupatsiooni tingimustes geriljavõitlejad – metsavennad, keda tänases Eestis peetakse enamasti rahvuskangelasteks. Suures osas sai metsavendlus alguse just Saksa armee vabatahtlikest (Natsi-Saksamaa poolel võitlesid ka eesti vabatahtlikud, mitte ainult mobiliseeritud), kuna nende jaoks oleks relva mahapanek tähendanud automaatset «pikka reisi», kuhu saadeti ka palju süütumalt - näiteks kõrtsus vales lauas istumise eest või veregrupi tätoveeringu eest (Relva-SS tunnus, mida kandsid ka mobiliseeritud). Nagu meenutab president Meri, kadusid samal põhjusel ka paljud tema kursusevennad ülikoolist. Olid need siis metsavennad jälle need, kes «inimeste kannatusi maailmas» pikendasid?

Kriitika alt ei saa välja jätta ka hr Raagi artiklis toodud seost Eesti rinde kaitsmise ja natsiimpeeriumi kokkuvarisemise vahel üldisemalt. Kuidas need kaks omavahel üldse põhjuslikult seotud on? Terve Punaarmee kinnihoidmine tillukese Eesti kaitsel ei ole ju tõsiseltvõetav argument, rääkimaks natsiimpeeriumi eluea pikendamisest (mitu tundi täpselt?). Esiteks oli 1944. aastal Saksamaa varingu äärel. Teiseks aga, Eesti pinnal peetud lahingute ligikaudnegi võrdlus Moskva, Kurski või Stalingradi lahingutega, mis tõesti mõjutasid sõja pikkust, ei kannata mastaapide erinevuse tõttu lihtsalt kriitikat. Tegelikult, kui üldse mingi seos maailmaajalool Eesti kaitsmisega eksisteeris, siis tõstis hr Raag (vist eneselegi märkamatult) äraspidiselt esile hoopis vastupidise: 1944.aastal Eesti kaitsmiseks panustatud ressursid võib-olla pisut kiirendasid Natsi-Saksamaa kokkuvarisemist (säärane seos on kindlalt tõestust leidnud Kuramaa kaitsmise puhul). Olenemata sellest, milline see seos täpselt on (negatiivne või positiivne) võib nentida, et suures pildis ei olenenud Saksamaa kokkuvarisemine kuidagi Eesti kaitsmisest. Nimetatud Kura poolsaart Loode-Lätis ei suudetud vallutada sõja lõpuni.

Kui hr Raag tõesti siiralt mõtles, et Saksa mundris mehed pikendasid inimeste kannatusi maailmas, siis mul tekib ka küsimus: mida arvab ta sirbi ja vasara all teeninud meeste kohta? Näiteks nende punaroimarite, kes Avinurme lahingu järel Saksa poole haavatukolonne hobuste surmakarjete saatel tankiroomikute alla ajasid. Need siis järelikult lühendasid inimeste kannatusi maailmas?? Nii või? Kaudselt ilmneb sellest «kannatuste pikendamise» väitest, et ka  l ä ä n d e  p õ g e n e s i d  Eestist üsnagi vääritud sõjaõhutajad (teiste hulgas tänase Eesti presidendi perekond). Sest nende põgenemisele aitamiseks tuli ju pikendada sõda Nõukogude kõrilõikajatega. Ja seda kõike koostöös natsi-timukatega. Kas pole hirmus? Eestlased ju ometi ei vääri sellist kohta päikese all, kui teised rahvad, püüdes oma eksistentsi säilitada.

Lühidalt peab hr Raag Sinimägedes sõdinud eestlasi natside mängukanniks (nt SD-s topeltmängu mänginud hr Andrussoni mälestused on ta millegipärast samuti unustanud) ja vihjab oma artiklis, et leiduvat ka see «kolmas tee» - mille jätab küll salapäraselt enda teada. Kuid mis juhtus tegelikult? 1940.aastal andis autokraat Päts ette hoiatamata riigi ära, jätmata oma kodanikele vähimatki võimalust endid kaitsta või põgeneda (relvad korjati ära, Talvesõtta ihkavaid noorukeid vangistati, kirjavahetust välismaailmaga tsenseeriti jne jne). Päts jättis kogu oma rahva elussöödaks ja saadeti seejärel koos riigi juhtkonnaga vangilaagritesse. Kulgenuks II maailmasõda pisutki teisiti, oleksid eestlased mitte ainult riigi, vaid ka rahvusena olnud suure tõenäosusega hukule määratud (ei asu seda teooriat siinkohal lahkama, Solzhenitsõnil oli selleks termin «tühi hammas») . Ajalugu pakkus aga üllatusi, kui 1941.aastal ründas Natsi-Saksamaa äkkpealetungiga Nõukogude Liitu, vallutades pool Ida-Euroopat mõne kuuga. Seejuures vabastati mitmed Eesti maapiirkonnad nõukogulastest juba enne Saksa eelvägede saabumist metsavendade poolt. Kas neid veendunud kommunismivastaseid, kellest paljud jätkasid hiljem võitlust Läänes (nt hr Evald Mikson) tuleks ka pidada «ajaloomänguriteks»?

Millegipärast unustatakse Eestis alatasa ära, et see (siinkohal lahti seletamata palju keerulisemat 1930. aastatel toimunud eellugu), mis viis Eesti kaitsepoliitika ja seeläbi riigi täiesti äärmusliku kokkuvarisemiseni, oli lõppude lõppuks ikkagi Stalini-sõbralik poliitika. Usaldav poliitika diktaatori suhtes, kelle eesmärgiks oli Eesti maa pealt pühkida. Ülimalt lihtne tõde, aga siiani paljudele mõistmatuks jäänud.