FOTO: Urmas Nemvalts

Statistika on arvud, ei enamat. Tõlgendamine sõltub tõlgendajast, kuid veidi ka sellest, kuidas andmeid statistikaametist edastatakse. 2011. aasta rahvaloenduse andmeid antakse avalikkusele jupikaupa ja viimased, sisserändamist puudutavad andmed teevad meele heaks.

Rahvaloenduse järgi on Eestisse viimase 11 aasta jooksul mõnest välisriigist kolinud 28 000 inimest. Neist enam kui pooled, 14 400 inimest, on sellised, kes on sündinud Eestis ja seega need, kes on leidnud pärast võõrsil elatud aastaid tee Eestisse tagasi. Tõsi, majanduskriisi ajal oli sisseränne üsna tagasihoidlik, kuid 2010. aastal kasvas see juba 3000 inimeseni aastas ja 2011. aastal oli Eestisse tulijaid juba ligi 4600. Nagu öeldud, kindlalt pooled või veidi enamgi mitte üksnes ei tulnud siia, vaid tulid tagasi.

Tõsi, rõõmu varjutab see, et teiste, varem avaldatud ja 2012. aastat puudutavate andmete põhjal saaks maalida hoopis teistsuguse pildi. Läinud aastal Eestist väljarändamine võrreldes aasta varasemaga peaaegu kahekordistus. Saldo – välja- ja sisserännatute suhe – oli enam kui 6000 inimese võrra negatiivne. Negatiivsem kui ühelgi teisel aastal viimase kümnendi jooksul.

Tõde ei selgu muidu kui vaid nende kahe andmestiku kõrvutamisel. Jah, Eestil on optimistlikke sõnumeid: need, kes aastaid tagasi Eestist lahkusid, on nüüd tagasi tulema hakanud. Kuid lahkujaid on endiselt palju ja nende arv on tublisti kasvanud.

Põhjuseid ei osata veel täpselt öelda, statistika on alles liiga värske. Võib juhtuda, et tegu on karjainstinktiga – kui ees on minejaid palju, on minemine kergem. Asi võib olla ka üldisemates tendentsides: mitte üksnes Eestist, vaid enamikust riikidest lahkub kõige enam 20–35-aastaseid inimesi, ja meie beebibuumi ajal sündinud on parajasti sellesse vanusesse jõudnud. Olulised on ilmselt ka majanduslikud põhjused, ja selle versiooni kasuks räägib ka statistika: majanduskasvu aega jäi mitu aastat, kui väljaränne märgatavalt kahanes ja läinud tagasi pöörduma hakkasid.

Veidi samasugune olukord näib hakkavat tekkima ka nüüd: kui kõige raskemad ajad on üle elatud, leiavad inimesed tee koju tagasi. Kuid vaevalt et üksnes ainelise heaolu kasvamine on see, mis naasmisel otsustavaks sai. Kuidas me ka ei tahaks, karta on, et isegi haridus, oskus ja kogemus ei anna siin veel lähiaastatel samaväärset majanduslikku heaolu. Ilmselt on naasmisele kaasa aidanud ka muu väärtus.

Ehk on see koht, kust edasi mõelda. Ehk on naasjad ise targemad kui talentide koju kutsujad, ehk teavad nemad, mis on see, mida meil on pakkuda muud ja paremat kui suurematel ja jõukamatel riikidel. Ehk on meie väiksus meie tugevus, ehk annab see suurema võimaluse olla osaline, otsustada riigi arengusuundade ja tuleviku üle. Peaasi, et see võimalus antaks.

Lahkujad vaatavad tagasi küll. Peaasi, et see, mida nad näevad, neile meeldiks.