Urve Eslas

FOTO: Erakogu


Need, kes Edward Snowdeni paljastuste järel arvasid, et internetivabadusest ja läbipaistvusest rääkides hakatakse aega arvestama mõistetes «enne Snowdenit» ja «pärast Snowdenit», on pettunud. Juunis Guardianis avaldatust sai üks kõige loetavamaid lugusid online-ajakirjanduse ajaloos, Snowdenit nimetati üheks olulisimaks vilepuhujaks. Kuid nüüd, neli kuud hiljem, on kaheldav, kas paljastused üldse mingeid olulisi muutusi kaasa toovad. Kui ehmatusest üle saadi, mõisteti, et midagi muuta pole võimalik, ja võeti uus reaalsus lihtsalt teadmiseks. Nagu Timesi ajakirjanik Kharunya Paramaguru paari päeva eest kirjutas, Euroopa vaid kehitas õlgu ja liikus edasi.

Näib, et kui see teema veel üldse kellelegi korda läheb, siis on need internetikogukonnad ja ajakirjanikud. Henry Porter Guardianist nentis hiljuti, et inimeste reaktsiooni puudumine on tähelepanuväärsem kui paljastused ise, ja Christoph Scheuermann Spiegelist imestas, miks usaldavad inimesed luureteenistust sellisel määral, et isegi ei küsi, kas nende privaatsuse piire on rikutud. Peamise argumendi kõrval – kui sa oled aus kodanik, pole sul midagi karta – on jäänud tähelepanuta küsimus, kas ausatel kodanikel võib olla õigus privaatsusele. Võib-olla ei võigi. Aga praeguse «meie ei küsi, teie ei valeta»-olukorra asemel oleks arukas need teemad riikidesiseselt läbi arutada.

Lugematutel nõupidamistel ja konverentsidel, mis pärast Snowdenit on peetud (üks selline toimus läinud nädalal Strasbourgis), on olnud kaks tulemust: esiteks, inimestel on tekkinud teadmine, et teemaga tegeletakse, järelikult on kõik korras. Ja teiseks, neil konverentsidel kõige populaarsemast sõnast «läbipaistvus» on saanud üks neid tühje väljendeid, mis enam suurt midagi ei tähenda.

Toda viimast nähtust on kirjeldanud Leon James kui semantilist küllastust. Teisisõnu, kui üht sõna piisavalt korrata – eriti poliitilises kommunikatsioonis –, muutub ta ei midagi ütlevaks, sidesõna sarnaseks.

Ehk ei olekski sellest midagi, kuid nagu Privacy Internationali esindaja Gus Hosein Strasbourgis ütles, kui kodanikud ei tasakaalusta oma vajaduste väljaütlemisega valitsuste taotlusi, on viimaste jaoks mugavam suurendada kontrolli ja vähendada privaatsust. Mitte pahatahtlikkusest, kuid lihtsam tee on vastuargumentide puudumisel lihtsalt efektiivsem.

Selle asemel et konverentsilt konverentsile rääkida läbipaistvuse vajalikkusest, võiks püüda läbipaistvust suurendada – näiteks sellekohast statistikat kogudes. Kui me lepime privaatsuse kadumisega, astume sammu lähemale teiste aluslike õiguste kadumise poole.

Charles Nevile, üks Strasbourgis toimunud konverentsil osalenutest, kirjutas hiljem Twitterisse: läbipaistvust on raske saavutada, sest inimesed ei hooli seni, kuni nad avastavad, et oleksid tegelikult tahtnud, et keegi oleks juba ammu selle suhtes midagi ette võtnud.

Aga vabadusega on nagu on: kui see on ära antud, on seda tagasi saada palju keerulisem.