Agu Kivimägi: parem kui Lätis. Ja kõik?

Agu Kivimägi Foto: SCANPIX

Eesti infoühiskonna arengukavas annab tooni allaandja mentaliteet – Eestile on selle järgi sobilik koht ka suures grupis, peaasi et viimane ei oleks, kirjutab ettevõtja Agu Kivimägi.

Valitsuse kinnitust ootab ühiskonna arengut suunav strateegiline dokument. Selle nimi on pretensioonikas «Infoühiskonna arengukava 2020». Arengukavaga tutvudes olid ootused suured, kas dokument annab ülevaate, mis Eesti ühiskonnas järgneva seitsme aasta jooksul juhtub, kas arengukava realiseerimisel teeme olulise arenguhüppe ja jõuame e-eduga taas maailmakaardile? ID-kaardi levikult olime kolmas riik Brunei ja Malaisia järel, digitaalallkirja või mobiil-ID levikult ja e-valimiste korraldamisel esimesed. Või muutume aina enam Euroopa ääremaaks, sest kaaslased Euroopas on meist jõukamad, investeerivad rohkem, nende arengud on kiiremad. Kahjuks ei leidnud arengukavast ühtegi uut suurt ideed, mõtet või eesmärki, mis oleks mõistust samamoodi kõditanud nagu ideed, mida arutati kakskümmend või kümme aastat tagasi.

Arengukava visiooni peatükk ei sisalda visiooni ühiskonna arengust, samuti ei ole seal analüüsi ühiskonna arengut oluliselt mõjutavatest teguritest – näiteks mida tähendab infoühiskonna arengule teadmine, et kümne aasta pärast on tööjõuturul 70 000 eestimaalast vähem.

Dokument kirjeldab põhiliselt riigi teenuste infotehnoloogilise tugifunktsiooni arendust ja on hea abivahend tugifunktsiooni arenduseks raha planeerimisel. Kuid ka selles valdkonnas on ambitsioonikust väga vähe. Näiteks arvlemine e-arvetega on muudatus, mille haigekassa tegi juba kümme aastat tagasi kuudega ja mis riigi tasandil võiks teostuda vähem kui aastaga, kuid arengukavas on selleks planeeritud seitse aastat ja ka siis pole kavandatud tulemus täielik. Meie visioonid lõppevad, kui oleme saavutanud oma põlise eesmärgi – meil on parem kui Lätis.

Võib-olla polegi see dokument koht, kuhu peaks ühiskonna arenguvisiooni kirja panema. Kuid sellisel juhul valitsuse määrusega ette nähtud riiklikus strateegiate kogumis polegi visiooni sisaldavat dokumenti ette nähtud ning me lepime, et olulised arengud sünnivad ainult üksikute visionääride pingutuste või poliitiliste suuniste tulemusel.

Eesti iseseisvus on kestnud juba sama kaua, kui kestis Lõuna-Korea järsk majanduskasv. Inspireerituna Aasia riikide kiirest majanduskasvust armastame end nimetada e-tiigriks, kuid pole sama ajaga võrreldavat edu saavutanud.

Lõuna-Korea oli viiskümmend aastat tagasi maailma vaesemaid riike, aga tõusis 20 aastaga väga edukaks riigiks, mille kasv on jätkuv. Praegu on Lõuna-Korea viieteistkümnes majandusjõud maailmas. Ilmselt on igal eestlasel taskus või kodus mõni kõrgtehnoloogiline toode, mis on tehtud Lõuna-Koreas. Neljast maailma suurimast laevatootjast asuvad kolm Lõuna-Koreas, nad toodavad üle poole maailma laevadest.

Lõunakorealastel oli riigi arengu osas visioon ja kokkulepe, mis sündis võimu-, majandus- ja teadusmeeste vahel. Tolle aja kontekstis olid valikud väga innovaatilised. Riigivõimu roll visiooni teostamises oli suur ja majandus läks oluliste kokkulepete-otsustega kaasa. 1980ndatel hakkasid ühiskonna stabiilsust ja majandust mõjutama streigid ja rahutused. Riikliku kokkuleppega suunasid pea kõik tööstusettevõtted oma vabad vahendid robotiseerimisse, et vähendada sõltuvust inimtööjõust. Majanduse järsk ümberstruktureerimine tagas pikemas perspektiivis parema elu ka nendele, kes muudatuste perioodil töötuks jäid. Kuid ka kõige suurema kitsikuse perioodil investeeris Lõuna-Korea haridusse ja kasvatas üles haritud põlvkonna, kes suutis kõrgtehnoloogilist majandust arendada.

Kirjandusest leiab sümboli, mis iseloomustab ida valitsemiskultuuri – võim alandab ennast targa ees ja palub tarka oma teenistusse. Eestis pole selleks vajadust, kuna positsioonikad inimesed muutuvad peagi ise targaks.

Kui arengukava koostajail julgeid ideid ei leidunud, siis oleks võinud vähemalt kirjeldada struktuure ja meetodeid, mis tagavad või vähemalt aitavad kaasa heade ja suurte ideede tekkele ja realiseerumisele. Suured ideed on valdkondadeülesed, kogu ühiskoda hõlmavad ja nõuavad kõigi panustamist. Meie probleem on aga selles, et ainult suure häda korral suudame koos ja ühise eemärgi nimel tegutseda. Kui olukord rahuneb, siis laguneb Eesti väikesteks vürstiriikideks, mis omavahel vägikaigast veavad. Eesti ainsad vahendid riikidevahelises konkurentsis on innovaatilised ideed, julge tegutsemine ja üleriigiline koostöö.

Eestis puuduvad ettevõtted (mõni üksik erand välja arvatud), mis töötavad välja uusi tooteid ja teenuseid, mis muudavad inimeste käitumist. Meie ettevõtjate rolliks on uute tehnoloogiate rakendamine ja seda teeme mõnes valdkonnas päris edukalt. Kuid ikkagi – maailma esimeste hulk me ei ulatu.

Praegugi tundub veel revolutsiooniline kahekümne aasta vanune idee kujundada Eesti riigi majanduskeskkond selliseks, et me oleks atraktiivsed suurtele firmadele nende innovaatiliste toodete turukõlblikkust ja ärimudeleid testima. Idee tuum oli selles, et meie väike turg on katsetamiseks sobilik. Kui firma plaanib oma toodet turustada sajamiljonilisel turul, siis katsetamine miljonilisel turul on ohutu ja siin hävimine ei mõjuta mainet globaalses mastaabis. Samas annaks see Eestile võimaluse olla pidevalt seotud kõige innovaatilisemate lahendustega. Visionääridel oli isegi bränd välja mõeldud – «Test site Estonia».

Või veidi vanem kui kümme aastat vana idee virtuaalsest riigist – kujundada Eesti õigusruum ja ärialane asjaajamine selliseks, et kõike on võimalik teha interneti teel, ilma Eestisse kohale tulemata. Välismaalane oleks saanud Eesti esindustest ID-kaardi, asutanud firma, avanud pangaarve, lahendanud kohtus vaidlusi jne. Nii nagu London on kujunenud laevandusega seotud õigusvaidluste keskuseks, nii oleks Eesti internetikeskkond võinud kujuneda ärimaailmale mugavaks asjaajamise kohaks. Sarnaselt Šveitsiga oleks tulnud luua seadused, kus arbitraaž ja kohtud on ärivaidlustes õigusemõistmise protsessi järjepidevad osad.

Eesti firmad on võimekuse poolest väetid, võrreldes gigantidega nagu Microsoft, HP või IBM. Tegutsedes valdkonnas, kus suured firmad võivad huvi tunda, on ilma riikliku toetuseta peaaegu võimatu edu saavutada. Riik võiks luua agentuuri, mis riigi nimel ja garantiidega turundab meie riiklikke lahendusi. St tegu oleks tehniliselt kompetentse müügimeeskonnaga, kes suudab suhelda teiste riikidega-valitsusasutustega ja lepinguid sõlmida ning siseriiklikult arendusi tellida. Agentuuri loomisel peab algusest peale seadma eesmärgi, et kui tegevus osutub edukaks, siis müüakse agentuur või osa äritegevusest erakätesse. Samamoodi on näiteks eraettevõtjatele müüdud Soome juhtiv kiipkaardi tootja SETE­C, see ärisuund eraldati Soome rahapajast.

Kuigi Eestile on loodud küberkaitse asjatundja kuvand, puudub riiklik plaan, kuidas riigi mainet rakendada majandusedu ja konkurentsivõime kasvuks. Ilmselt libiseb käest ka võimalus kujundada Eesti riik küberkonfliktide ja küberruumi õiguse keskuseks – see on idee ja protsess, mida London on ära kaaperdamas.

Tahaksin, et eesti noored, kes on välismaale läinud, leiaksid põhjuse Eestisse tagasi tulla. Mu tütar läks vahetusõpilasena Rootsi. Formaalsete takistuste tõttu Eesti haridussüsteemis oli tal Rootsis lihtsam õpinguid jätkata kui Eestisse naasta. Nüüd on ta Rootsis ülikooli lõpetanud ja asus just tööle. Võib-olla loob Rootsis pere ja ongi Eesti jaoks kadunud. Ta on tore tütar ja tunneb aeg-ajalt huvi, kuidas vanemate elu pommiaugus läheb – niivõrd erinev tundub talle Eesti elu Rootsist vaadatuna. Kurb, kui saan oma tulevasi lapselapsi ainult interneti kaudu näha. Arengud Eestis on jätkuvalt sellised, et haridusele vastav soliidne töökoht välismaal on noorte jaoks eneseteostus.

Arengukava puhul pole tegu plaaniga võistelda esikoha pärast. Tooni annab alla­andja mentaliteet – Eestile on sobilik koht ka suures grupis, peaasi et viimane ei oleks. Kui mõni noor uljaspea kirjutaski arengukava projekti, et Eesti riik võiks mingil alal maailma parim olla, siis eestlaste tasakaalukus kutsus ta kohe korrale ja kohitses mõtete lennukust.

Muus osas on arengukava hea, vastab vabariigi valitsuse määrusele «Strateegiliste arengukavade liigid ning nende koostamise, täiendamise, elluviimise, hindamise ja aruandluse kord» nõuetele, sisaldab mõõdikuid ja meetmeid ning saavutustasemeid aastaks 2020. Kava ei tiku tugifunktsiooni valdkonnast välja üleriiklikku asjakorraldust muutma ning seda kava on hea aastal 2020 auditeerida. Mis on ilusam, kui vastutaja loeb auditi lõppraportist, et kavas toodud saavutustasemed on saavutatud.

Riigi n-ö strateegiliste dokumentide struktuur on orienteeritud eelarve planeerimisele ja raha sihipärase kulutamise kontrolli võimaldamisele. See varjutab dokumendi põhilise eesmärgi – sõnumi, kuhu soovime Eesti ühiskonnaga jõuda.

Agu Kivimägi juhtis kümme aastat tagasi ID-kaardi projekti ja viis aastat tagasi e-tervise projekte. Praegu pole ta nende arendamisega seotud.