Eerik Kergandberg: õigusemõistmise tööriistakastist

Eerik Kergandberg Foto: Riigikohus

Riigikohtunik Eerik Kergandberg kirjutab tänasel õigusemõistmise päeval, millised on kohtuniku igapäevased tööriistad. 

Kas õigusemõistmise päev on pidupäev? Kalendritegijad täna veel nii ei arva. Ja ega ma hästi ette ei kujutagi, kuidas peaks õigusemõistmise pidupäev üldse välja nägema. See võib kõlada silmakirjalikult, kuid arvan tõesti, et kohtunikul võiks pidupäev olla pigem siis ja niivõrd, kui ja kuivõrd inimesed suudavad omavahel toime tulla ilma selliste konfliktideta, mis sunnivad alustama kohtuteed. Kuna tänane päev on kalendris ka kohtunikele tavaline musta värvi tööpäev, siis on ehk õige ka minul kirjutamiskohustuse täitmisel rääkida  esmalt  põgusalt õigusemõistmisest kui tööst ja seejärel peatuda veidi pikemalt selleks tööks vajalike ja võimalike töövahendite käsitlemisel.  

Mis töö see siis on (kui Siiri Sisaskit kergelt parafraseerides küsida)? Eks see jah selline imelik värk ole, millest vabal ajal tahaks ilmtingimata ka midagi oma kätega ja ainult endast sõltuvalt valmis teha. See töö seisneb enamikul juhtudel vähemalt kahe diametraalselt vastandliku seisukoha võimalikult tähelepanelikus ärakuulamises, siis nende kahe vahel valimises (sageli koos võimalike komromisside otsimisega) ja lõpuks - mis kõige tähtsam - valiku võimalikult veenvas põhjendamises. Seda kõike tuleb teha pideva teadmisega, et need lahknevad seisukohad on mingil, sageli suurel määral inimese saatust kujundavad (jätame kõrvale selle iseenesest üldsegi mitte väikese inimhulga, kes protsessivad lõppkokkuvõttes vaid kiusu/lõbu pärast). Teisisõnu on õigusemõistmine alati millegi sellise jagamine, mida ühiskonnas kas ongi objektiivselt vähem kui soovijaid (eeskätt erinevad varalised hüved ja õigused millelegi) või mida (nt karistusi) lihtsalt tuleb mitmetel muudel põhjustel käsitada napi ressursina, sest selle ressursi liiga «heldekäeline» jagamine ei pruugi enam anda parimat oodatavat tulemust. Loen kirjapandut ja kahtlen tõsiselt, kas seda ikka saavad ja tahavad ühtemoodi mõista ühelt poolt need, kes on kohtus kaotanud ja teisalt need, kes on kohtusaalist võitjatena väljunud. Aga samas – ilmselt ka see kuulub õigusemõistmise olemuse juurde.

Kohtuniku tööriistakastis on aukohal kahtlemata seadused ja muud normatiivaktid. Kõnealuste tööriistade täpset hulka ei suuda paradoksaalsel kombel ükski kohtunik nimetada. Neid tuleb pidevalt juurde (muuhulgas ka nt Euroopa Liidu vastavatest asutustest) ja kaob pidevalt ka ära. Kusjuures juristkonnas on seadusandja tegevuse ebatäpsusest tingitult sageli vaieldavad nt sellised küsimused, et kas mingi varemkehtinud reegel siis ikka kadus ära või mitte, kas kadus täielikult või ehk vaid teisenes kuidagi, kui kadus või teisenes, siis millisest ajahetkest täpsemalt. Kas ei ole huvitav tööriist, mille olemasolus ei saa kindel olla? Kokkuvõtvalt ei saa kohtunik kunagi enda tööriistakasti pimesi usaldada, vaid peab iga konkreetse kohtuasja lahendamiseks väga täpselt üle vaatama, milliseid normatiivakte ta selle asja lahendamiseks kasutama peab.

Seadused annavad meile üldise raamistiku toimimiseks ühtedes või teistes elus ette tulla võivates olukordades. Paraku (ja tegelikult ka õnneks) suudab seadusandja reeglitega katta vaid väga väikese osas inimeste päris elus asetleidvast. Sageli valivad inimesed erinevatel põhjustel ka ise selliseid teid, mis ei mahu täpselt seadusandja poolt ettenähtud reegli alla. Eeskätt just sellised olukordade lahendamine, mille kohta seadusandja täpne juhis puudub, on kohtunike (aga ka teiste juristide) tegelik tööpõld. Tööriistaks kõnealuses olukorras on kõige üldisemalt öeldes õigusteadus ja kohtupraktika, mis on siis valdavalt materialiseerunud kas õpikutes või seaduste kommenteeritud väljaannetes.

Kohtuniku tööriistakastis on ka üks tõmblukuga suletud õiguse tõlgendamise meetodite sahtel, mida kohtunikud liiga varmalt ei ava. Kuigi õigusteoreetikud ei pruugi minuga nõustuda, on selle põhjuseks asjaolu, et puuduvad täpsed juhised nende meetodite kasutamiseks. Ja kardan, et väga täpsete juhiste andmine ei oleks ka võimalik. Häda korral teeb kohtunik siiski selle sahtli lahti, võtab välja näiteks teleoloogilise tõlgendamise meetodi ja kirjutab seda kasutades kohtuotsuses umbes nii, et «kuigi seaduse tekstist enesest ei pruugi nähtuda vajadust tõlgendada normi viisil A, tuleb seda siiski seadusandja tahtest (loe: seaduse seletuskirjast!) lähtuvalt tõlgendada just selliselt». Tuntud paradoks seoses teleoloogilise tõlgendamisega on aga valatav küsimusse, «kas seadus võib muutuda ajaga enda loojast targemaks?» Enamlevinud vastus on siin pigem jaatav.

Kui jutt juba läks sellistele omamoodi nagu matriitside sarnastele tööriistadele, siis kohtunike tööriistakastis sedalaadi tööriistade hulgas üks uuemaid, omapärasemaid ja ka vaieldavamaid on nn proportsionaalsuse test. Ei ole muide päris selge, kes ja kunas täpsemalt sellel tööriista meie kohtunike tööriistakasti poetas. Tegemist on aga tööriistaga, mida riigikohtu praktika kohaselt tuleb kasutada, kontrollimaks, kas mingi seadusesäte ei ole mitte põhiseaduse vastane. Kui seadusandja on mingi normiga meie põhiõigusi (omandipõhiõigust, isikuvabadust jne) piiranud, siis see proportsionaalsuse test kehtestab «tehete järjekorra» selle piirangu põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. Testi kohaselt tuleb esmalt kontrollida legitiimse eesmärgi olemasolu põhiõiguse selliseks piiramiseks. Kui piirangu eesmärk osutub legitiimseks, siis järgneb juba «peenmehhaanika» ja vastuse otsimine küsimustele, kas piirang on sobiv, vajalik ja proportsionaalne.

Kohtuniku tööriistakastis sobrades võib leida ka igasuguseid teisi huvitavaid tööriistu, näiteks presumptsioone. Neist üldsusele tuntuim on oletatavasti süütuse presumptsioon. See ütleb muuhulgas, et isegi näiteks ajaleht Postimees ei tohi mingil juhul käsitada kedagi kurjategijana enne, kui tema suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Siseveendumus

On veel üks tööriist, mida kohtunikud ei saa paraku hoida mitte tööriistakohvris vaid pigem kusagil rinnataskus. See tööriist on kohtuniku siseveendumus. Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Siseveendumusest lähtuv tõendite hindamine on kahtlemata kohtuniku ülimalt personaalne otsustus. Sedavõrd personaalne, et ei ole üldsegi välistatud sama tõendikogumi kardinaalselt erinev hindamine kahe kohtuniku poolt.

Kohtumenetluse esemeks oleva teo tõendatuse määratlemine kohtuniku siseveendumusena ja seega vaimsesse sfääri kuuluva fenomenina ei tähenda siiski kohtuotsuse puhul voluntarismi aktsepteerimist. Kohtunik ei pea pidama vestlusi enda seesmise minaga selle üle, kunas, kuidas ja kus tal tõendatust fikseeriv siseveendumus tekkis. Oluline on aga see, et selline esmapilgul täpselt seletamatu veendumus kohtuotsuse alusena saab jääda lõppkokkuvõttes kehtima vaid siis, kui kohtunik suudab kohtuotsuses tõendite hindamise tulemit põhjendades ka kõrgematele kohtutele aktsepteeritaval moel ära näidata, kuidas ja miks just selline veendumus tekkis. Vastasel juhul tühistab kõrgem kohus selle otsuse etteheitega, et «kohtuotsuses puuduvad põhjendused».

Kui lõpetuseks tulla põgusalt taas õigusemõistmise kui töö olemuse jurde, siis tuleks öelda, et üldjuhul teeab kohus töö «tellija materjalist». See tähendab muuhulgas seda, et sellest, kui hästi ja põhjendatult kohtumenetluse pooled enda taotlusi selgitavad ja seisukohti põhjendavad, selgub olulisel määral ka kohtu vastus. Näide, mida mulle meeldib siinjuures kasutada, on järgmine. Kaks õde vaidlevad selle üle, kuidas jagada ühte apelsini. Lõpuks otsustavad nad kasutada vähemalt esmapilgul kõige loogilisemat varianti ja lõikavad apelsini lihtsalt pooleks. Edasine näeb välja nii, et üks õdedest koorib enda pooliku apelsini, sööb sisu ära ja viskab koored minema. Teine õde asub samuti koorima, viskab sisu minema ja teeb koortest sukaati. Alles siis taipavad mõlemad, et enda soovi täpsemal formuleerimisel oleks kummagi võit olnud poole suurem.