Peaprokurör Norman Aas.

FOTO: Peeter Langovits

Vaatamata teatud puudustele on kohtu range seotus seaduse tekstiga ning õiguse ja eetika lahus hoidmine õigusriigi püsimise vajalik garantii, kirjutab riigi peaprokurör Norman Aas Postimehe arvamusportaalis.

Keskajast pärineb fraas Fiat iustitia, et pereat mundus (elagu õigusemõistmine, hukkugu või maailm).  See iseloomustas arusaama, et õigus tuleb maksma panna iga hinna eest. Tänapäeval tsiteeritakse seda pigem irooniliselt või kriitiliselt. Aga ka moodne ühiskond ei saa ilma õigusemõistmiseta hakkama.

Aeg-ajalt tõuseb avalikkuse ette näiteid eetiliselt kaheldavatest tegudest, mis oma jokk-iseloomu tõttu jäävad õigusemõistjate reageeringuteta. See jätab paljude jaoks probleemi aga lahenduseta, sest kuigi sisemine hääl ütleb, et midagi on valesti, puudub institutsioon, kes selle mõjusalt ja avalikult hukka mõistaks. Kui keegi üritab väljaspool kohtusüsteemi (nt ajakirjandus) negatiivset hinnangut anda, siis jääb tavaliselt patustajal eneseõigustuseks argumente ülegi.

Seepärast soovib nii mõnigi vastust küsimusele, miks õigusmõistmine sellistes olukordades ei toimi? Lahenduseks võiks olla ju see, kui õiguse kohaldamisel ei riputaks jäigalt seadusetähe küljes, vaid arvestataks rohkem tegelike väärtustega ja rahva õiglustundega. Esmapilgul tundub selline mõte suurepärane. Võimaldaks see ju reageerida ka neile valupunktidele, kus seadusesätete sõnastus on piiratud või ajast ja arust. Paraku aga on selliselgi lahendusel oma läbiproovitud pahupool.

Õigus ja eetika on Lääne õigusajaloos ja -kultuuris samamoodi põimunud nagu värvid Eesti rahvariidevöös. Alles modernse ajastu alguses lahutas Immanuel Kant õiguse ja eetika: esimene võib tegeleda üksnes inimese välise käitumisega, teine seevastu puudutab sisemisi hoiakuid ja meelsust. Kõige silmatorkavamalt jõudiski selline vahetegu karistusõigusesse ja kuritegude hulgast taandusid nii usukuriteod, kõlbluskuriteod kui ka meelsuskuriteod üldse.

Diskussioon eetika ja õiguse vahekorra üle sellega aga ei lõppenud. Nii on ka uusajal tehtud jõulisi katseid moraali ja õiguse taasühendamiseks. Paradoksaalsel kombel jõudsid selles kõige kaugemale totalitaarsed režiimid. Oktoobrirevolutsiooni järgsel Nõukogude Venemaal oli õigusemõistmine revolutsioonilise südametunnistuse järgi otse seaduses välja öeldud. Õiguse abil hakati taas kontrollima inimeste meelsust, kasutades sealjuures justiitssüsteemi tõhusaid võimalusi, milliseid pole moraali käsutuses eales olnud ega tohigi olla.

Ajaloo õppetunnid õigusemõistmise vabastamisel seadusesätte kammitsast tõestavad seega, et õiguse ja moraali vahelise piiri kaotamine ei anna tingimata tulemuseks varasemast eetilisemat õigust, vaid loob pigem ohu, et õigusega hakatakse inimeste vaateid kontrollima. Seega vaatamata teatud puudustele on kohtu range seotus seaduse tekstiga ning õiguse ja eetika lahus hoidmine ikkagi üks õigusriigi püsimise vajalik garantii.

Õigusriigi jaoks tõsised probleemid tekivad aga siis, kui õigusemõistmine mingitel põhjustel toimida ei saa, kuigi peaks. Nii on see juhtunud ka Eestis. Oleme juba üle aasta olukorras, kus oluline osa kriminaalmenetluse seadustikust on põhiseadusega vastuolus, seda vähemalt õiguskantsleri hinnangul. Õiguskantsler esitas 2012. a kevadel riigikogule ettepaneku nr 14, milles leidis, et reeglid riigikogu liikmelt immuniteedi äravõtmiseks on põhiseadusega vastuolus.

Täna on probleem aga jätkuvalt lahenduseta. Esialgu riigikogus algatatud eelnõu on tagasi võetud, uus eelnõu (396 SE) ei ole läbinud veel esimest lugemistki. Tegemist ei ole seejuures vaid abstraktse õigusliku probleemiga, see on mõjutanud juba nii konkreetseid isikuid ja kriminaalmenetlusi.

Põhiseaduse § 142 lg 2 sätestab, et kui riigikogu ei ole seadust 20 päeva jooksul ettepanekust arvates põhiseadusega kooskõlla viinud, teeb õiguskantsler riigikohtule ettepaneku tunnistada see seadus kehtetuks.

Võib möönda, et selle tähtaja range jälgimine ei pruugi alati olla mõistlik, näiteks juhul, kui seadusemuudatusi ei jõuta lihtsalt 20 päeva jooksul vastu võtta. Samas ei saa suhtuda sellesse liiga kergekäeliselt. Põhiseaduses tähtaja sätestamise eesmärgiks on vältida, et põhiseadusevastane olukord ei kestaks määramata aja ja tuleb teha pingutusi selle kiireks lahendamiseks. Olukord, kus parlament ei kehtesta mõistliku aja jooksul uusi reegleid, teisalt õiguskantsler ei täida talle pandud kohustust pöörduda riigikohtusse, võib mingi aja jooksul üle kasvada põhiseaduslikuks kriisiks, millest põhiseaduse loojad on üritanud igal juhul hoiduda. Põhiseaduses kehtestatud range tähtaeg on just mõeldud selliste õigusriigi jaoks lubamatute olukordade venimiste vältimiseks. Kuigi õiguskantsler on avalikustanud, et ta kaalub antud küsimuses riigikohtusse pöördumist, ei ole ta seda tänaseni teinud.

Õigusmõistmine, isegi kui see ei ulatu alati kõikjale, peab toimuma, ilma selleta ei saa ühiskonnaliikmed pikalt rahulikult koos elada. Lahendamata konfliktide hulga all katkeb lõpuks ka kõige kannatlikuma ühiskonna selgroog. Elagu õigusemõistmine, et maailm ei hukkuks! (Fiat iustitia, sed non pereat mundus)