Jüri Vendik

FOTO: Erakogu

Venemaa majanduses on ametlikel andmetel alanud stagnatsioon, see võib tuua huvitavaid arenguid ka Vene poliitikas, näiteks konflikte võimuladviku sees, kirjutab Moskva kolumnist Jüri Maloverjan.

Venemaa majandusminister Aleksei Uljukajev teatas eelmisel nädalal duumasaadikutele mornilt: «Paistab, et niivõrd ebasoodsat olukorda majanduses pole meil olnud viis aastat, kriisiajast saadik.» Ta täpsustas, et majanduse areng aeglustub juba teist aastat järjest, SKP kasvab aastaga parimal juhul 1,8 protsenti, tööstus ei kasva üldse, investeeringud põhikapitali aga hoopis vähenevad.

Viie aasta taguses ja praeguses olukorras on Venemaa jaoks ka paar väga tähtsat erinevust. Tollal odavnes nafta järsult umbes kaks korda, langesid ka teiste toorainete hinnad, mis tingiski – koos võlakriisiga ja Euroopa turu kokku tõmbumisega – suurel määral Vene majanduse languse. Samas oli valitsusel reservfondides sadu miljoneid dollareid, millega sai tulekahju kustutada. Nüüd püsib nafta hind kõrge, Vene majandus aga libiseb allamäge, ja raha on sukasääres vähem, kui rahvale heldelt jagatud lubadused eeldaksid.

Ilmselt ei saa Vene võim edaspidi laristada endistviisi ega täita suurt osa oma lubadustest, mis tähendab, et mitte üksnes Vene majanduses, vaid ka Vene poliitikas võivad lähiajal toimuda huvitavad arengud. Juba toimuvad, õigupoolest.

Üheks neist võib soovi korral pidada valitseva kamba pööret nn lihtrahva ürgsete tunnete poole, viimase aasta jooksul tuntavat rõhku «traditsioonidele» ja vene omapärale. Viimaseks näiteks on Putini kõne «Valdai klubi» kohtumisel. Traditsioonide hulka seejuures liigitatakse ka arusaam, et isiklik heaolu pole esmatähtis. Üks riik, üks juht, üks usk, palju vaenlasi – umbes nii.

Oleks muidugi liigne lihtsustamine väita, et see oligi võimu kaval plaan tulevasteks majandusraskusteks valmistumisel. Pigem oli see, ingliskeelse väljendi järgi, «knee-jerk reaction» (haamrike lööb – põlv tõmbleb). «Ei taha enam Putinit,» ütles haritud edumeelne klass. «Ah soo?» vastas kollektiivne Putin. – «Aga ma olen siis lihtrahvaga.»

Lihtsalt kukkus nii õnnestunult välja, et uus kurss sobib paremini ka läbi majandustormi seilamiseks. Las minister Uljukajev räägib saadikutele ausalt, et üheks stagnatsiooni põhjuseks on riigifirmade liiga kõrged kulud (loe: lausvarastamine). Lihtrahvale saab aga alati seletada, et, esiteks, kapten, kes laeva tormi keskmesse tüüris, pole selles üldse süüdi, teiseks, ta teeb kõik endast sõltuva, et laeva päästa, vaatamata kaigastele, mida loobivad tema kodaraisse välised ja sisemised vaenlased.

Mõned Vene politoloogid on juba pakkunud, et ka suhteliselt ausaid kohalikke valimisi mõnes kohas üle Venemaa 8. septembril lubas võim just selle eesmärgiga, et pärast jagada vastutust opositsiooniga. Liialdus, muidugi: kaks nomenklatuuri ridadesse mittekuuluvat linnapead, Jekaterinburgis ja Petroskois, ja valimistel teise koha saanud, kuid poliitika kõrgemasse liigasse pääsenud Aleksei Navalnõi Moskvas – neid kõiki on liiga vähe, et nende kaela veenvalt süü veeretada.

Üritagem mõelda, mis võib seoses masuga Vene poliitikas edasi juhtuda.

Majanduslikud ennustused on muidugi tänapäeval tänamatu tegevus, saatigi nendega seotud poliitilised prognoosid. Niisiis, alljärgnev pole mingil juhul ennustus, vaid mõnede võimalike arengute lühikirjeldus.

Esiteks, Venemaa valitsus tahab külmutada järgmiseks aastaks, aga ilmselt ka pikemaks ajaks «loomulike monopolide» tariifid. Lihttarbijale võib see meele järele olla küll, kuid probleem on selles, et kõik need monopolid – RŽD (raudtee), Gazprom jne – on valitseva kamba eri liikmete kontrolli all. Nende ahistamine, isegi niivõrd tagasihoidlikul moel, võib kaasa tuua konflikte suurte haide vahel, mis võivad suurte haisvate mullidena pinnale tõusta näiteks uute skandaalsete kriminaalasjade kujul.

Vägikaikavedu, esialgu küll rahumeelne, on juba alanud: RŽD juht Vladimir Jakunin on juba ähvardanud seltsimehi sellega, et kulude kärpimise korral peab ta vallandama kümned tuhanded töölised. Jakunin on üks Putini lähikondlastest. Ja RŽD on seesama firma, kelle hinnapoliitika tõttu on rongipilet Tallinna-Moskva lennukipiletist kallim, kui see viimane varakult ära osta. Jah, operaatoriks on küll meie Go Rail, kuid pileti hind on huvitaval kombel teiste võrreldavate RŽD suundadega ilusti proportsionaalne.

Välispoliitika vallas võib masu väljenduda Putini viimase aja tähtsaima projekti, tolliliidu ja ühtse majandusruumi (tulevase Euraasia majandusliidu) laienemise pidurdamises. Ukraina on teadagi ise otsustanud ELiga assotsiatsioonileppe sõlmimise kasuks, Tadžikistani ja Kõrgõzstani integreerimiseks aga võib-olla ei leidu enam raha. Pealegi, tööimmigrantide sissevoolust ärritunud avalik arvamus nõuab nende suhtes hoopis viisade kehtestamist, lihtrahva instinktid vajavad aga uues olukorras täiendavat poputamist.

Vaenlaste otsimine võib hoogu juurde saada. Äärmisel juhul tõuseb taas propagandamasina päevakorda ka ammu ununenud «venelaste tagakiusamine» Eestis ja Lätis, kuigi esialgu näib, et piisab ka sisevaenlastest ja USAst.

Valitsus on teatanud soovist külmutada järgmiseks aastaks mitte üksnes tariifid, vaid ka riigiteenistujate, sõjaväelaste, kohtunike ja prokuröride palgad. Lisaks on nüüdseks peaaegu lõplikult selge, et sõjavägi ei saa suure suuga enne valimisi lubatud ja riigiprogrammi sisse kirjutatud 20 triljonit rubla (umbes 500 miljardit eurot) kaheksa aasta jooksul. Kusjuures see raha ei jää täies ulatuses saamata mitte üksnes sõjaväelastel, vaid ka sõjatööstusel. Vene valitsemissüsteemi stabiilsus lubab muidugi ka niimoodi oma tuumiktoetajaskonna soosinguga riskida, kuid see on ikkagi risk, mida valitsev klass peab ühel või teisel viisil maandama.

Kuid ühes asjas võib Venemaal valitsev klass vist üsna õigustatult kindel olla: suuri rahutusi ja vapustusi, lähiaastail ja seoses masuga, igatahes ei tule. Lühidalt öeldes, nendeks pole vananeva rahva silmis põhjust. Mis on loomulik ja õige.

Ning üsna kindlad võivad olla ka Vene opositsionäärid ja võimude kriitikutest majandusteadlased: nimelt selles, et Venemaal pole lähitulevikus oodata ka talle hädavajalikke institutsionaalseid reforme. Aus korrakaitse, sõltumatu kohus, väike korruptsioon – seega, seadusega kaitstud omand ja väikeettevõtlus – see kõik, nagu väidavad liberaalidest majandusteadlased, oleks teinud ka Vene majanduse paindlikumaks ja elujõulisemaks, kuid praeguse võimukorralduse ja sellise rahva psühholoogia juures pole see lihtsalt võimalik.