Karl Martin Sinijärv: teest ja rumalus(t)est

Karl Martin Sinijärv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karl Martin Sinijärv
Karl Martin Sinijärv Foto: Liis Treimann

Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv kirjutab värskes Õpetajate Lehes sügisest, tervisest, teejoomisest, ravimitest ja e-sigarettidest, leides, et e-sigarettide vastased on kas rumalad, pahatahtlikud või kellegi poolt kinni makstud.

Nii. Sellest nädalast on siis ametlikult kehtestet sügis. Ja ongi. Juba on tulnud vihma ja kõlekülma, aga ka klassikalist nukrameelset päiksehelki ning värvikirevat ja -kaagutavat lehesadu. Täielik õpikunäide sügisest. Selline asi lihtsalt ajab jooma. Mingit head kuuma teed näiteks. Ja suuremates kogustes. Sest pooli maju veel ei köeta ja hommikul õue astudes võib valguskiiri vaadates suvisest harjumusest end liig kergelt riidesse panna. Siis ongi külmetus või vähemalt jahetus naha vahel ja peab teda tulise nõiarohuga peletama.

Hetkel liigutab end tassis ollus, mis sisaldab kaneeli, ingverit, apteegitilli, aniisi, lagritsat, kardemoni, humalat, lavendlit ja mitut keerulise välismaakeelse nimega taimekest lisaks. Järgmises kruugitäies annavad kuumale veele ja mahedale meele oma väe meliss, nurmenukk, palderjan, käbihein, põdrakanep ja veisesüdamerohi. Ja sihukesi asju joon mina, kes ma eluaeg pole peale kvaliteetse kange musta tee eriti mingit konkoktsiooni tunnistanud. Olgu, ega ma piparmünditeed või kummeliteed või köömneteed suuda tänini tarvitada, nagu ka kaerahelbeputru, kuigi nad kõik on vaieldamatult väga tervislikud. Ent. Sügis võtab oma ning pahatahtlik ironiseerija võib mitte päris ilma tõepõhjale toetumata väita, et hakkan lihtsalt vanaks jääma ning roosad ruudulised tuhvlid juba ootavad.

Võib-olla tõesti. Tuhvlite kui selliste vastu ei pea ju ilmtingimata olema, kui neid eesmärgipäraselt tarvitada. (Jah, ma tean, et keskmise eesti mehe silmades oleks oluliselt rohkem sära, kui talle pilku tõstes paistaksid kuu ja tähed, mitte tuhvli tald, aga see on juba täiesti teine teema.) Nii ei pea ka teede vastu olema. Toimivad küll. Ja kuigi mulle väga sümpatiseerib, et tublid ravimifirmad valmistavad arvukalt rohtusid, millel päris häda korral ka päris mõju on, tean ma sama hästi, et pooled ägisemised on suuresti mõtlemisest kinni, mõtlemine aga on usust kinni ja kui sa oma teede sisse usud, siis need teed sind ka aitavad. Pealegi, kust mujalt kui nendestsamadest taimedest need va kanged ravumid siis pärit on. Mõju ja mojo ei välista, vaid täiendavad teineteist. Ning kogu aeg ei pea tablette närima. Teed juua on märksa tsiviliseeritum või vähemasti kultuursem tunne.

Samas närib mind kahtlusemadu, et kui kord on tegemist asjaga, mis on a) hea ja b) tegelikult töötab, siis närib kedagi teist kadedusemadu. Ja kusagil käärib mõte, et niisugune asi tuleks ilmtingimata ära keelata või igal juhul karmilt maksustada. Nagu e-sigarettidega teha tahetakse, va hullukesed on ikka päris arust ära läinud. Veidi enam kui aasta eest kirjutasin Äripäevas: «Aparaadid saavad asja ka keerulisemaks ajada. Ma näiteks ei ole üle kahe kuu ühtki tubakatoodet tarvitanud, küll aga kasutan rõõmuga e-sigaretti. Nikotiin on veres kindlasti näha, samas tõrv ja vingugaas ja tuhat muud toredat keemilist ühendit jäävad ära. Kas ma olen suitsetaja ja kui jah, siis kui suitsetaja ma olen? Kas nädalas kaks-kolm peenikest võugi tõmbajal ja päevas paar pakki belomori pahvijal on maksustamise mõttes vahe sees? Näen avaraid võimalusi koefitsientide väljatöötamiseks ja laia tööpõldu kontrollijatele. Ent ka seda, et nii nagu e-raamatud laiendavad kõvasti tavaraamatu võimalusi, ei saa välistada, et peagi on e-sigarettide sees mitmesugused arstimid, mis ravivad seda, teist ja kolmandat. Mitte ei usu, et farmaatsiatööstus ei suudaks vankuvail jalul seisvate tubakahiidudega neis asjus kokkuleppele jõuda ning meid peagi uute imeliste toodetega rõõmustada. Marlborine, Camelax, Kentofen, siit me tuleme.» Nojah, tänaseks olen egaretti tarvitanud jo pea poolteist aastat ning tavarette ostnud vaid ühel korral – ja nüüd hakkab see kamm peale. Ometi hea leiutis, mille tarvitamine ei haise ega häiri. Sama hästi võiks keelustada taastuvenergia, sest see ikkagi säilitab me igapäevapildis elektri. Ja elekter on ju teadagi kuradist. Oh püha lihtsameelsust.

Selge, et e-sigarettide vastased on kas a) rumalad, b) pahatahtlikud või c) kellegi poolt kinni makstud. Ma ei ole eriline paranoiamaniakk ega vandenõuteoreetik ega näe siin taga tubakafirmade karvast kätt – neil oleks oluliselt lihtsam egaretitootjad lihtsalt üles osta ning tõusval turul toimetada, ning usutavasti nad seda teevadki – aga seda ma küll ei välista, et kaubandusahela vahelülides võib keegi väga närviliseks minna, et käsi ootamatu piruka järele ei ulatu.

Ei imestaks, kui ravimteedega sama vinga ajama hakataks. Sest kesse näeb, kas minu purgitäies taimepurus äkki mõnd säherdust herbi leidu, mille manustamine selgelt illegaalne on! Parem ikka malakaga, eks ole.

No näeme. Elu on näidanud, et kui korralik rumalus välja mõeldakse, siis teoks tema ka tehakse. Samas lootma peab. Võtan oma teepurgi ja pruulin hea rahustava tõmmise. Tehke teiegi nii.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles