Raoul Kurvitz: kunstniku moblapäevik

Raoul Kurvitz
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raoul Kurvitz
Raoul Kurvitz Foto: Erakogu

Kirjutan ekstreemsetes tingimustes, Sloveeniast oma moblaga, maavärinapiirkonnast.

Olen korra maavärina üle elanud, 1990 Saksamaal. Saksamaal pole ju maavärinaid?! Tookord oli, mingi tektooniline nihe, riiulid kukkusid seintelt ja nagu rong oleks majja sisse sõitnud. 40 inimest sai surma – kes hüppas paanikas rõdult alla, kes jooksid omavahel päidpidi kokku. Nüüd siis Sloveenia.

Aga mida ma siin Sloveenias üldse teen? Lihtsalt väike tšilliv jätk Poolas katedraali ehitamisele – väike isiknäitus Novo Mestos, et edasi ajada juba hoopis suuremaid asju maailma huvitavaimate sloveenidega. Neue Slowenische Kunst & Laibach – ehk olete kuulnud?

Noorematele põlvkondadele ja üldsusele ehk ei ütle need nimed midagi, ent minu põlvkonna kunsti- ja muusikarahvas käis 80ndatel Harjumäe plaaditurul Laibachi plaate vahetamas ning selle koosseisu räigelt ärapööratud tegemised on jätnud jälje mõnessegi meist. Koosseis, mis pole teinud ühtki oma lugu, küll aga uskumatult pompöössel ja ultrapateetilisel moel ära nihestanud hulga «pühasid lugusid» alates Sibeliuse «Finlandiast» ning eri riikide hümnidest, lõpetades biitlite «Let It Be’ga».

Ka on Laibachi imagoloogia üliskandaalne: häbitult kasutatakse natsisümboolikat ja Laibach on ju saksa vaste Sloveenia pealinnale Ljubljanale. Kummalisel kombel kõik neile andestatakse – erinevalt David Bowiest, kelle natsi-saluteerimist 1977. aastal kiputakse siiani kurja sõnaga meenutama. Tüüpide vint on lihtsalt nii hullult üle keeratud, samal ajal hirmuäratavat muljet säilitades.

Neue Slowenische Kunst ehk NSK on 1984. aastal asutatud liikumine, kuhu kuulub kunstisektsioon, teatripool, teoreetikud ning Laibach. Ka NSK kunst on maailmas tuntud ja jõudnud MoMa (New Yorgi moodsa kunsti muuseum – toim) näituseprogrammidesse.

Laibach on Eestis esinenud, Rock Cafés paar aastat tagasi; käesolevalt plaaniks aga ühisetteastet. Ja lõpuks: Slavoj Žižek – Ida-Euroopa mõjukamaid intellektuaale, kui mitte Numero Uno. Tema küll käivat Sloveenias vaid loenguid andmas, ent tema loengu saamine Eestisse pole võimatu.

Peab aga ütlema, et kodumaal pole NSK, Laibach ega Žižek kuigi populaarsed. Laiema üldsuse seas nad ei saagi olla, kuid neljatunnise autosõidu vältel Veneetsiast Novo Mestoni olime sunnitud kuulama fotokunstnik-sohvri otsa ja ääreta kurblugu sellest, kuidas kapitalistid on hävitanud nende imetoreda Jugoslaavia, ning et ka Laibach kui kellegi onupoja-suhte kaudu CIAga ühenduses olev üksus pole sellest hirmsast patust sugugi puhas.

Isegi Žižek kui Gilles Deleuze’i, Jacques Lacani ja Karl Marxi ideede remiksija ei pälvinud tema heakskiitu. Ultravasakpoolne erand? Olen analoogset nutulaulu kuulnud muudegi sloveenide käest. Üldiselt on Sloveenial läinud iseseisva riigina ju hästi – elatustase kõrgem kui Eestis ja hinnad tükk maad madalamad, ehkki eurotsoon. Mis aga saab homme? Eurokriis on jõudmas Sloveeniasse, ja sloveenid on mures.

Jah, aga maavärinat pole siin veel toimunud, mis ei tähenda, et see toimumata jääks. Ka Poolas kirjutasin dramatismi huvides, et paduvihmas trükin oma artiklit, mispeale vihma hakkaski lahinal sadama ja järele enam ei jäänudki.

Jutujärg hakkab lõppema; järgmisel nädalal võiksin saata ekstreemkirja jälle Eestist, kuid las võtavad sõna üle teised. Do zobaczenia, Zbogom, Ciao-Ciao.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles