Tõnu Viik: Eesti kultuuri defineerimine

Illustratsioon: Illustratsioon: Eero Barndõk

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul sõnastab riigi kõige olulisema ülesandena eesti rahvuse, kultuuri ja keele säilimise läbi aegade. Esimese hooga on selle lause mõte ilmselge, aga kui järele mõelda, siis see asi enam nii lihtne ei ole. Traditsiooniliselt seisneb liberaaldemokraatliku riigi ülesanne tingimuste loomises selleks, et iga indiviid võiks taotleda oma isiklikku õnne kõigi vahenditega, mis ei riiva teiste indiviidide vabadusi.

Kuid eesti rahvus, kultuur ja keel on kommunitaarsed eesmärgid, ning enamasti kipuvad indiviidi vabadusest kõrgemaid eesmärke seadma just totalitaarsed riigid. Eesti põhiseadus lahendab selle vastuolu rahvuskuuluvuse mõiste kaudu, rõhutades eelkõige rahvusvähemuste õigust oma rahvuskuuluvuse hoidmiseks ja arendamiseks (§ 49–50). Aga ka eestlastel on õigus oma rahvuskuuluvusele, st neil on õigus elada eestlasena. Kuna seda individuaalse projektina teha ei saa, siis peabki riik tagama eesti keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Kultuuri nähakse järelikult indiviidi rahvuskuuluvust võimaldava struktuuri ehk eestlaseks olemise ja eestlasena elamise tingimusena. Järelikult on kultuur põhiseaduse mõttes midagi hoopis laiemat kui see valdkond, millega traditsiooniliselt tegeleb kultuuriministeerium – eelkõige professionaalse kunstiloome rahastamine riikliku protektsiooni all olevates kirjanduse, kunsti, teatri, filmi ja muusika žanris ning teatava hulga spordialade arendamine.

Žanrite valik on ajalooliselt sattumuslik; näiteks kuulub rahastamise alla pooldiletantlik romaanikirjutamine, kuid mitte professionaalne blogimine, rahastuse alla kuulub ka itaalia ooperilaul, kuid mitte harrastuslik malevalaul või kõrgetasemeline aguliräpp.

Dokumendis pealkirjaga «Kultuuriministeeriumi arengukava 2014–2017» on see vastuolu põhiseadusega selgelt esil: ühelt poolt tuuakse tegevuse eesmärkidena välja rahvusliku identiteedi säilitamine ja elujõulise kultuuriruumi tagamine (ambitsioonikas, kas pole!), kuid enamik konkreetseid tegevusi on seotud ikkagi ainult riiklikult institutsionaliseeritud kunstiloome organiseerimise ülesannetega. Mitte kusagil ei seletata, kuidas võiks professionaalse kunstiloome parem organiseerimine anda meile tulemuseks eesti kultuuri, mis tagab võimaluse olla eestlane. Mõistagi on võimalik tajuda seost nende nähtuste vahel, kuid see seos pole piisav ega põhjuslik.

Sama ühildamatuse probleemi all kannatab dokumendi «Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020» kavand, mis kirjeldab meetmeid professionaalse kunstiloome paremaks korraldamiseks ja loovust väärtustava ühiskonna arendamiseks (sel teel, et inimesed tegelevad kunstiloomega), kuid mainib üsnagi õõnsalt, et need tegevused peaksid toetama kultuuri nii, nagu sellest räägitakse põhiseaduse preambuli kontekstis.

Kultuuri laiemat mõistet kompab palju paremini riiklik strateegia «Säästev Eesti 21». See dokument märgib erinevust termini põhiseaduslikus tähenduse ja institutsionaliseeritud loometegevuse vahel ning defineerib kultuuri (tõenäoliselt kultuurisemiootikast lähtudes) ruumi metafoori abil, kasutades mõisteid «eesti kultuuriruum» ja «eestluse eluruum».

Sellegipoolest on eesti kultuuriruum siin defineeritud üsna ebaõnnestunult kui «eesti traditsioonil ja keelel põhinev ühiskonnaelu korraldus». Definitsiooni probleemid on ilmsed. Esiteks, mida võiks tähendada see, et mingi ühiskonnaelu korraldus põhineb ühel või teisel keelel? Kas seda, et selle keele grammatilised struktuurid peegelduvad ühiskonna institutsioonides? Kui palju käändeid, nii palju ministeeriume?

Või peab see tähendama, et mingid tegevused lähtuvad sellele keelele eriomastest sõnakujudest? See oleks absurdne, seda enam, et enamik ühiskonnaelu korraldust puudutavaid mõisteid on tõlked teistest keeltest. Tegelikult pole siin vist võimalik mõtelda midagi enamat kui seda, et üks ühiskond ajab teatud valdkondades asju ühes või teises keeles. Teiseks, millistel eriomaselt eestilikel traditsioonidel võiks põhineda Eesti ühiskonnaelu korraldus?

Kui me nimetame oma ühiskonnakorralduse põhimõteteks demokraatiat, võimude lahusust, kui me uurime tänast noortekultuuri, majandustegevust või inimeste väärtushinnanguid, siis kõik sellised asjad on meil õnneks või kurvastuseks (ida-)euroopalikud. Milline osa Eesti koolielu korraldusest või meditsiiniasutustes läbiviidavast ravist põhineb eriomaselt eesti traditsioonidel? Ning millisest Eesti ajalooperioodist pärit traditsioone tuleks normatiivses mõttes eestilikeks pidada?

Nõrgale definitsioonile vaatamata märgib «Säästev Eesti 21» väga õigesti eesti kultuuri elujõu näitajateks eesti keele kasutusintensiivsuse erinevates eluvaldkondades, sh argisuhtluses, teaduses, hariduses, seadusloomes, poliitikas, tehnoloogias jne. Samuti märgib dokument kultuurimälu rikastamise ja pideva moderniseerimise vajadust. See tähendab uute tähenduste, tõlgete ja tõlgenduste tekkimise võimaldamist eesti kultuuriruumis laiemalt, mille tulemuseks on eesti kultuuri dialoogi- ja refleksioonivõime suurenemine.

Need kõik on tõepoolest ühe elujõulise kultuuri tunnused. Hulk ajaloolisi ja antropoloogilisi uuringuid näitab, et kultuuridevahelises suhtluses ja konfliktis ei jää ellu mitte see, kes suudab oma identiteedi möödunud kujul alles hoida, vaid see, kes suudab võõrast ja teistsugust kiiresti omastada ja omandatu abil teistest kiiremini teiseneda ja uueneda. Nii nagu iga organism jääb iseendana ellu vaid siis, kui ta keskkonnaga aktiivselt suhestub, selle elemente assimileerib (näiteks toitudes) ja tarbetu kraami maha jätab, nii võib ka kultuur iseendaks jääda ainult pidevalt teisenedes.

Ning ainult sellisena saab üks elav kultuur inimeste jaoks jätkuvalt atraktiivne olla. Muidugi võimaldab ka museaalne huvi kultuuril säilida, kuid mitte elusana. See on oluline vahe, kui me preambuli sõnastuse järgi eesti kultuuri säilimisest räägime. Ka liivi kultuur on selles mõttes säilinud, et ta on hästi säilitatud: tema lugu on dokumenteeritud, sõnavara talletatud ja tekstid alles hoitud. Poliitiline JOKK võimaldaks tulevikus väita põhiseadusliku ülesande täitmist ka väga mannetus seisus oleva kultuuri kohta.

Tänapäeva kultuuriteadusi tundvale inimesele on ilmne, et põhiseaduse preambulis mainitakse kultuuri selle sõna laiemas antropoloogilises tähenduses, mis ei viita kaunitele kunstidele, vaid peab silmas ühele sotsiaalsele grupile omast kollektiivsete hoiakute, uskumuste ja teadmiste kogumit, mis väljendub selle grupi liikmete mõtlemises ja käitumises.

Rahvuskultuuri olemasoluks on vajalikud keel, kollektiivne mälu ja ühised veendumused, kuid ekslikult arvatakse, et viimased peaksid tulenema kohalikust keelest või traditsioonidest. Vastupidi, rahvuskultuuri idee ise on tõlkelaen saksa romantismist, kuid see ei tee seda õnnestunud omandamise puhul vähem eestilikuks. Samuti ei ole eesti kultuur vähem eestilik, kui ta rakendab tüüpilist läänelikku demokraatiat või tänapäevastele rahvusvahelistele teadmistele tuginevat meditsiini.

Jacob von Uexkülli termineid laenates saab väita, et eesti kultuur on meie ühiskonna omailm – tähenduste maailm, mille abil inimene maailmas orienteerub ning oskab asju enda ümber, teisi inimesi ja omaenda tegevusi nimetada ja eristada. Inimese elu ja tegemiste tähenduslikkuse aste on seega otseses sõltuvuses kultuuri rikkusest. Pangem seda tähele: elu tähenduslikkus, st elu tähenduslik rikkus on otseses sõltuvuses kultuuri rikkusest.

Kultuur pole mitte (alleshoitud) asjade, inimeste või institutsioonide kogum, vaid see, mille vahendusel inimesed kogevad oma ümbrust, iseennast ja teisi inimesi. Selles mõttes on kultuur see, mida asjad talle tähendada võivad. Lihtne näide: helendavad valgustäpid öises taevas võivad inimese jaoks tähendada kas jumalikke vaim-olendeid, esiisade hingi, Jumala silmi, või siis – nii nagu meie neid näeme – kaugeid päikesesarnaseid tähti ja galaktikaid.

On ilmne, et kultuur (antud juhul kollektiivselt aktsepteeritud eelteadmised) määrab ära selle, millise tähenduse vahendusel me neid valgustäppe tajume. Harjumäe nõlvale püstitatud klaasrist liftišahti meenutaval postamendil võib vaatajale tähistada ajaloolist võitu, selle kordumist tänapäeval ja kollektiivset enesekehtestamist, patriootilist ülevust ja ilu, aga ka kollektiivse mälu traumat või esteetilist mannetust.

Kõik need tähenduste variandid – nii üksikult kui ka koos kogedes – saavad võimalikuks tänu vaataja kultuurile.

Selline tähenduseloome võimaluste paljusus pole mitte kultuuriruumi korrastamatuse, vaid tema elujõulisuse tunnus. Elujõuline kultuuriruum on mõõtmatult rikkam kui ükski maailmavaade, ideoloogia või teooria eraldi võetuna. Eesti kultuuriruum on seetõttu mõõtmatult suuremate võimaluste kandja kui ükski eestluse konkreetne vorm. Ta ei ole see, mis teeb meid eestlaseks, vaid see, mis annab meile võimaluse rahvusliku identiteedi tekkeks, nagu ka võimaluse seda üritust kriitiliselt või irooniliselt võtta, lisaks veel võimaluse kõigiks kolmeks variandiks samaaegselt.

Kultuur ongi elujõuline nii kaua, kuni tema tähenduseloome võimalused on avarad nagu maailm meie ümber. Kui see tingimus on rahuldatud, siis tundub eesti kultuur hea vahendaja kogu maailmale. Ta võimaldab inimesel oma teadvust kõikides suundades avardada. Kui kultuur vaesub, hakkab ta tootma piiratud teadvust, ning seda ei soovi oma lastele keegi. Eesti kultuur püsib elus, kuni eestlastele jääb võimalus maailmatasemel teadvusele kõigest, mis on, mitte ainult rahvuslikule identiteeditundele. Kultuuri rikkus mõõdab teadvuse avardumise potentsiaali.

Selle koha peal ma pakungi välja kultuuri määratluse selle sõna põhiseaduslikus tähenduses: kultuur koosneb nendest struktuuridest, mille abil me loome oma elule tähenduslikku lisaväärtust. Kultuur kui niisugune on vahend, mis tekitab eristuse elu kulgemisse, muudab selle elemendid tähistajateks ja loob tähenduste maailma, mis moodustab mitmeid reaalse maastiku suhtes paralleelseid kujutluslikke, virtuaalseid ja fiktiivseid maastikke, mida ometigi kollektiivselt tõeks ja reaalsuseks peetakse.

Eespool sai öeldud, et elu tähenduslik rikkus on otseses sõltuvuses kultuuri rikkusest. Nüüd peaks olema selge, mis mõttes see nii on. Elu tähenduslikkuse potentsiaal on seda suurem, mida rikkamaid võimalusi pakuvad tähenduslikku lisaväärtust võimaldavad struktuurid. Need kokku moodustavadki kultuuri. Eesti kultuur on selliste tähenduseloome struktuuride kogum, mille abil on just Eestis elades võimalik maailma ja oma elu tähenduslikult kogeda.

Enamik neist tähenduseloome struktuuridest on laenud teistest kultuuridest ega ole algse päritolu mõttes mingis mõttes eestilikud. Kui nad aga kord eesti kultuuri osaks on saanud, siis töötavad nad meie heaks. Mõned laenud, näiteks saksa laulupidude traditsioon, toodab Eesti kontekstis rahvuslikku identiteeti veel jõulisemalt kui oma päritolukultuuris.

Selline kultuurivormide tõlkimine ja omastamine ongi eesti kultuuri hoidmine. Kahju ainult, et selle ürituse edenemisega ükski Eesti riigi instants ei tegele.