Argo Ideon

FOTO: PEETER LANGOVITS/PM

Ärimees Joakim Helenius on taas võtnud üles 1990. aastate keskel paljuräägitud teema – Tallinna-Helsingi raudteetunneli. See andvat tõuke Eesti majandusarengule ja finantseerimine pole ka ületamatu küsimus, sest raha saab euroliidust ja Põhjamaadest. Kuuldavasti see jutt Äripäeva konverentsi publiku enamusele meeldis.

Soovin edu kõigile, kes tahavad uskuda, et globaalselt langeva tähtsusega Euroopal jääb raha üle kahe perifeerse riigi ühendamiseks mere alt, rajades maailma pikima veealuse tunneli. Praeguseks sündinud põlvkondade eluajal midagi sellist ei tule. Teen väikese möönduse, et kunagi võib ju sündida tehnoloogiaid, mis muudaks tunneliehituse kordades odavamaks. Aga muidu soovitan eskapismisõpradel pigem vaadata «Tähevärava» teleseriaali.

Soome lahe tunnelist sada korda reaalsem projekt, mandrilt Muhusse viiv püsiühendus pole paberilt kuhugi nihkunud. Meil ei ole Tallinnas raha, et auklikke tänavaid lappida. Ning kui suurtest kavadest kõnelda, siis Postimehes nimetati näiteks Rail Balticut ehk tulevast Tallinna-Varssavi rongiühendust äsja «hirmkalliks». See on aga lihtsalt üks harilik nüüdisaegne raudteeliini ehitus.

Võiks ka kolossaalsemalt unistada, kui merealune tunnel eemaldaks olulise takistuse Eesti-Soome suhtluses. Midagi sellist aga pole. Eesti ja Soome vahelised ühendused on praegu väga head, paremad kui oleks julgenud omal ajal mõelda. Laevasõidu kestus on kahanenud neljalt tunnilt kahele, lennukid sõeluvad edasi-tagasi, olles õhus paarkümmend minutit. Kopteriliini meil enam pole. See on aga tõendus ühelt poolt muude ühenduste toimivusest ning teisalt ka sellest, et selliseid reisijaid, kelle jaoks aeg on tähtsam kui mõistlik kulu, ei jätku isegi niisuguse sõiduviisi tarvis – mis veel tunneliutoopiast kõnelda.

Üldse, milline väärt ettevõtmine jääb Eesti ja Soome vahel praegu tegemata kehva ühenduse pärast? Tõsi, Tallinnast Helsingisse lõunat sööma minna on mõnevõrra tülikam kui Bratislavast Viini (mõlemad proovitud). Väike distants on isegi hea – lähed siis, kui selleks on piisav vajadus. Isegi Tallinnast Tartusse või kasvõi kesklinnast Mustamäele ei hakka ju niisama sõitma.

Seepärast ka konkreetne ettepanek Eesti, Soome ja Euroopa Liidu asjakohastele asutustele: ei ühtki senti avalikku raha enam tunneliutoopiaga seotud uuringuteks, küsitlusteks vms. Need toovad küll kellelegi veidi aega vorsti leiva peale, kuid sellega kasu ka piirdub.

Kui aga vastu väidetakse, et suurelt ju peabki mõtlema, siis sada kilomeetrit maa-alust uuristamist võib muidugi olla grandioosne idee muti jaoks, aga mitte inimesele. Helenius ja teised rahakad suurmõtlejad võiks investeerida hoopis teleportatsiooniga seotud fundamentaaluuringutesse.