Riho Saard

FOTO: Liis Treimann

Äsja ilmunud raamatu «Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani» autor, teoloogiadoktor Riho Saard ütleb Postimehele antud intervjuus, et usuteadusel on omaette teadusena aina vähem iseseisvat kandepinda ning aina enam puutumust ajaloo- ja kultuurilooga ning spetsiifilisemalt ka meditsiiniga.

Märgite oma uues raamatus, et teoloogia on spekulatiivne. Kuhu teoloogia teie arvates teaduste konkurentsis ja ülikoolis asetub? Ajalugu, filosoofia, kultuurilugu – kelle juurde või kõrvale ta kõige paremini võiks sobida?

Teoloogia on kristlik filosoofia. Keskaegses skolastikas defineeriti teoloogiat nii teoreetiliseks kui ka praktiliseks teaduseks. Usuti, et on võimalik veenvalt näidata, et teoloogilist mõistet «jumal» võidi identifitseerida füüsikaliste mõistetega «mõjuv põhjus» või «eesmärgi põhjus». Püüti näidata, et teoloogia jumala mõistel ja reaalset maailma seletavatel mõistetel on sama objekt.

Hiliskeskaegne kriitiline teoloogia, nominalistid, ei pidanud teoloogiat enam teoreetiliseks teaduseks, sest teoloogilist jumala mõistet ei saanud mitteteoloogiliste mõistete abil ankurdada olemasolevasse maailma. Küll aga jäi alles teoloogia kui praktilise teaduse definitsioon, kus teoloogilisi tõdesid nähti tõdedena, mille tundmine on vältimatu teatud eesmärgi saavutamiseks – teatud laadi õnnelikkus ja hüve.

Teoloogia koht protestantlikes ülikoolides polnud 18. sajandi lõpul enam iseenesest mõistetav. Friedrich Schleiermacher põhjendas iseseisvate teoloogiateaduskondade vajalikkust üksnes valitseja ja riigi kasuna. Sest oli kasulikum, et luterliku kiriku vaimulikkond kui riigiametnikud olid saanud oma hariduse akadeemilises keskkonnas.

Skandinaavias saab kirik oma kaadri endiselt põhiliselt ülikoolidest ning on täheldatud, et sealsetest luterlikest vaimulikest on vähesed kaldunud oma ametis äärmuslusse. Samal ajal on ka erinevatel kirikkondadel olemas oma õppeasutused ja neist mõne puhul võime täheldada ka palju suuremat kalduvust äärmuslusse, sest õpe on toimunud väga kitsalt.

Ühiskond võiks olla laiemalt huvitatud, et selles ühiskonnas esindatud religioone ja enamusreligiooni arenguid uuritakse just akadeemilises keskkonnas, aga kas seda peab just tegema teoloogiliselt, selles ei olda enam ammu veendunud. Sest kui väidetakse, et teoloogia on teadus, kuna see uurib religioosset elu, religioosset keelt või religioosseid elumudeleid, siis pole teoloogia tegelikult sugugi ainus ja seejuures, näiteks võrdleva religiooniteaduse kõrval, kõige parem vaateviis religiooni uurimiseks. Kas teoloogial on mingit oma spetsiifilist teadusmeetodit, mida humanitaarteadused ei tunne? Lõpetuseks viitaksin Edward Farley 1980ndate alguses ilmunud raamatus «Theologia: The Fragmentation and Unity of Theological Education» tõstatatud probleemile, et teoloogia koosneb üksteisest lahus olevatest teoreetilistest ja praktilistest ainetest, mida ei seo tervik, ja teoloogial kui distsipliinil puudub sisemine ühtsus.

Läänes ei pruugi me usust küll enam palju pidada, kuid muu maailma mõistmiseks me ju ometi vajame teadust, mis seletab, kuidas teised inimesed jumalat tajuvad ja miks nad on nõus selle eest surema.

Seda saab uurida, aga see kuulub laiemalt kultuuri- ja religiooniuuringute valdkonda. Selleks ilmselt ei pea olema oma teoloogia teaduskond. Kõik teoloogia distsipliinid võib ära jagada teiste teaduskondade vahel. Piiblieksegeetilised ained on sisuliselt vanade antiiktekstide uurimine, kirikuajalugu kuulub ajalooteadusesse ja maailma religioonide uurimine kuulub kultuurantropoloogia konteksti. Võib endiselt küsimuse vormis polemiseerida: kas teoloogia on parim viis kõige selle uurimiseks ja eriti veel seletamisel, tähenduste loomisel?

Kas see peegeldab ka religiooni rolli muutumist? Ütlete oma raamatu lõpus, et religioon jääb tulevikus üldisemalt kultuuriajaloo ja spetsiifilisemalt meditsiini ajaloo osaks.

Teatavad religiooni vormid ja käitumused on tõepoolest pigem meditsiiniline probleem. Seda aspekti pole lihtsalt nii palju uuritud. Ma ei eita religioossuse seoseid mentaalsusega, kus mitmesuguste «häälte» või «Hääle» kuulmine, «ilmutuste» nägemine, erinevat laadi «sfääridesse tõmbamise» seisundid jne on sünnitanud ajaloos prohvetlust, messianismi, usuliikumisi ja nn äratusi, millest on formeerunud ka kooselavaid usulisi sootsiumeid, kogudusi.

Ka kristluse erinevaid uusvoole, uusvaimseid liikumisi uurides ja kirjeldades kirjeldame kaudsemalt või otsesemalt paraku ka mõnd vaimuhaiguse vormi.

Näiteks Oxfordi ülikooli teadlased on juba mõnda aega rääkinud, et paljud fundamentalismi nähtused on meditsiinilist laadi ja nii tuleks neisse ka suhtuda.

Nii et 50 000 džihadisti Süürias on kõik vaimuhaiged?

Neis võib näha kattuvusi psühhiaatriliste haigustega. Muidugi, iseküsimus on see, kes neid diagnoosib ja ravib. Religiooniga ei tasu niisama mängida, see mäng võib saada saatuslikuks iseenda ja paljude jaoks.

Minu põlvkond teab, kuidas nõukogude psühhoneuroloogia haiglates nn palvetamise haigusest mõningaid usklikke «terveks raviti». Palvetamine pole ohutu tegevus, seda olen oma tudengitele ka meelde tuletanud, sest inimkonna esimene mõrv piibli järgi sai alguse altariterritooriumilt, jumalale ohvreid tuues.

Oma raamatus põhjendate islami elujõulisust sellega, et kristlusega võrreldes on see palju lihtsam.

Suures osas kattub koraani Jeesuse-pilt Luuka evangeeliumi Jeesuse-pildiga. Luuka Jeesuse-pilt aga ongi lihtsam johanneslikust logose õpetusest, millele kirik oma kristoloogia põhiliselt rajas.

Kristlik jumala kolmainsuse teoreetiline mudel Isa – Poeg – Püha Vaim, millega kristlik teoloogia palju tegeleb, ongi intellektuaalselt raskesti mõistetav, tegelikult üsna mõistetamatu. Aga niisugust jumalast mõtlemise teoloogiat võib nimetada ka jumala armastamiseks, sest armastus avaramalt mõistetuna sisaldab lähenemist armastatavale ka intellektuaalselt. Kas Püha Vaim on isik või on ta hoopis kiindumuslik suhe Isa ja Poja vahel? Siin oleks psühhoanalüütilises võtmes juurdlemiseks küllalt materjali.

Või matemaatiline vastuolu: kolmainsus – kolm ja ainsus. Sellist mõistmisvõime piiramist võib pidada intellektuaalseks alandlikkuseks. Tegemist on siiski ühe teoreetilise mudeliga, kusjuures ida- ja läänekristlikus mõtlemises on jäädud Püha Vaimu – Jumal-Isast lähtumise suhtes erinevatele seisukohtadele. Ida mudel on kinnitanud keisri monarhismi ja ainuparteilist valitsusviisi, lääne mudel avas tee mitmeparteilisele poliitilisele kultuurile.

Miks kristlus nii keeruliseks muutus?

See on kristluse omanäolisus. Soov ka jumala küsimuses judaismist eristuda. Kõik jumala pildid pühakirjas on kirjeldavad pildid. Kui me midagi jumalaga seoses usume, siis usume kirjeldustesse. Juba skolastikud väitsid, et jumala olemust võib näha ja tunda, aga mitte kunagi mõista. Islam ei ole nii keeruline. Seal piisab jumalakesksusest. Kõik piibli tekstid kuulutavad jumalat, midagi jumalast või jumala ja inimese/inimkonna suhte kohta. Mõni tekst piiblis ei maini üldse jumalat, kuid kaudselt on jumal ikkagi tajutav tekstis. Kristotsentrismis on aga teatav suletus, sest kõik tekstid piiblis ei kuuluta teda, ja kõik asjad maailmas ei juhi temani, aga teotsentrismi puhul selline piir kaob või on ületatav.