Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
/nginx/o/2013/09/27/2411350t1hc675.jpg)
Euroopa Liidu kirjandusauhinna pälvinud Meelis Friedenthali jutustus «Mesilased» viib lugeja 17. sajandi Tartusse, kallite üürihindadega troostitusse provintsilinna, kus kohvi joovad üliõpilased teevad teatrit, vaidlevad vargsi teadusilma uusimate ideede üle, taustaks lõputu pimedus, pori ja näljahäda.
Teoloog Friedenthal ei pea end kirjanikuks, vaid teadlaseks. «Mesilaste» kirjutamiseks sai ta tõuke iseenda doktoritööst, mille fookuses on 13. sajandi teoloogi Petrus Limoges’i käsikiri nägemisest.
Varem ulmejuttudega katsetanud Friedenthali paelub ajalooline jutustus piiravate raamide tõttu, näiteks leiab «Mesilasteski» mahakirjutusi 17. sajandi reisikirjadest. Tulemus on lugejatele nauditav – «Mesilaste» lehekülgedelt kargavad ninna tollase Tartu õhustik ja aroomid!