/nginx/o/2016/09/28/5894539t1h7932.jpg)
Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutas Saksa kantsleri Angela Merkeli järjekordsest valimisvõidust kui Saksa materialismi võidust. Vale see seisukoht ei ole. Eduard Bornhöhe kirjutab «Villu võitlustes» umbes nii: eestlane tunneb huvi välismaailma «suurte» asjade vastu alles siis, kui kodus on kõik korras. Pole sakslane teistsugune, neidki huvitab ennekõike omaenese heaolu ja alles siis «suured» asjad nagu Kreeka võlg, inimõigused Süürias või Saksamaa vastutus ELi kestmise ees.
Seepärast polegi imeks panna, et Merkeli valimisvõitluse aegne mantra oli: «Meil on kitsas käes, aga mujal on olukord veel hullem!»
Igasuguse materialismi alus on usk arvudesse. Saksamaal on enam kui kümme aastat ühiskondlike debattide selgrooks arutelud töötuse üle. Mullu oli see rekordiliselt madal, esimest korda 1990ndate alguses oli arv alla kolme miljoni. Loll on see poliitik, kes olukorda ära ei kasuta ja efektiivset töötuse vastu võitlemist oma töövõiduks ei kirjuta. Töötus läheb materialistlikule maksumaksjast bürgerile otseselt korda.
Saksamaal juba pikemat aega enam-vähem ametlikult valitseva Leistungsphilosophie (edufilosoofia) järgi on töötu ülalpeetav parasiit. Leistungsphilosophie üks alustalasid on arusaam: minul on töö, mina suudan ennast ülal pidada, miks teised ei suuda? Tänu Merkeli targale juhtimisele on nüüd tavakodanikel vähem muidusööjaid ülal pidada ja seega tunneb Normalbürger ennast ka vähem solvatuna.
Iseenesest ei ole võit töötuse üle Saksamaal nii edukas kui statistika laseb paista. Saksamaal eksisteerib terve töötute armee, kes on pidevalt koolitusel ja väljaõppel. Need isikud ametlikult töötute hulka ei käi, ehkki nad saavad riigi käest sama suurt sotsiaalabi kui ametlikud töötud. Peale selle on viimastel aastatel reformitud tööturu näol hoogu läinud nn laenutööliste ja maksuvaba 500-eurose palga eest töötavate madalapalgaliste kasutamine. Ametlikus statistikas kajastuvad nad plussi poolel. Saksamaal on ametlikult kõige madalam sotsiaalne mobiilsus terves ELis.
Praktikas tähendab see aga seda, et «korralik» maksumaksja üldjuhul ei puutugi kokku inimestega, kes on peaaegu töötud: elatakse eraldi linnaosades ja lapsed käivad eraldi koolides. Mistõttu kõik paistab vägagi optimistlik. Mõne aasta eest otsisin Berliinis Alexanderplatzil raamatupoodi. Mind juhatati uue kaubanduskompleksi juurde ning äkki seisin suure kandilise kivikuubi ees. Sel hetkel oli déjà vu-tunne: sarnane kuup seisab juba aastaid Peterburi kesklinnas.
Déjà vu ei jätnud mind oma endises kodulinnas kordagi maha: kõik uued poed, kohvikud, klubid ja hooned olin ma juba eelnevalt ära näinud kas Londonis, Kopenhaagenis, Moskvas või New Yorgis.
Saksa materialismi aluseks on alalhoidlikkus ja riski vältimine: uuendused võetakse üle alles siis, kui on selge, et need töötavad. Samamoodi pole mõtet hakata lammutama olemasolevat sotsiaalset ja poliitilist status quo’d, et riskida etteaimamatute kataklüsmidega. Ent alalhoidlikkusel on oma hind. Saksamaal on ELi kõrgeim akadeemiline väljaränne.