Ingvar Tšižikov: liigume sotsiaalse katastroofi poole

Ingvar Tšižikov Foto: Pm

Iga hinna eest saavutatav euro pole vajalik rahvale, vaid võimulolijatele

Viimasel ajal kuuleb üha enam, et ollakse väsinud halbadest majandusuudistest, ja hoiatatakse, et meie vingumine riigikogu aadressil hakkab ohustama demokraatiat.

Riigikogu ja valitsus, kes eirab rahva vajadusi ja seab ennast kõrgemale rahvast, ongi ebademokraatlik ja diktaatorlik. Hirmutamine, kas tahate diktatuuri, kõlab väga diktaatorlikult.

Viimane piisk karikasse oli enne jõule tehtud palgareform. See on ebaeetiline ja ebamoraalne, osutades lõhele ühiskonnas ja sügavamale probleemile – võimulolijate suutmatusele võtta vastutus kujunenud majanduspoliitilises olukorras. Vastutusvõime annab oskuse reageerida adekvaatselt ja õigeaegselt.

Tegelikkuse eitamine on probleemide eest põgenemine. Praegune tegelikkus on üle 100 000 töötu, üle 500 000 inimese, kes on materiaalsetes raskustes, ebastabiilne maksukeskkond, ebakindlus tuleviku ees nii tööandjatel kui töövõtjatel, elanikkonna suur laenukoormus, halb läbisaamine naabritega, usaldamatus riigikogu ja valitsuse vastu.

Üle ühe kolmandiku kogu rahvastikust ehk iga kolmas eestimaalane on raskustes ja ennustatakse selle arvu kasvu. Konstateeritakse ainult fakti. Praegused meetmed tööturu elavdamiseks pole piisavad. Maksude tõstmised, mis tehakse, süvendavad veelgi olukorda, tööpuudus suureneb, ettevõtted likvideeritakse ja uusi juurde ei tule.

Maksumaksjate vähenemine paneb suurema koormuse nende õlule, kes veel makse maksavad. Väheneb siseturu nõudlus ja lõpuks vajavad allesjäänud maksumaksjad abi.

See on kui lumepall, mis suureneb, kui seda ei peatata otsustega, mis elavdaksid kiiresti majandust, ja otsustega, mis annaksid ettevõtjatele soodsaid tingimusi alustada või laiendada oma tegevust. On naiivne loota, et tööturuamet suudab kõik 100 000 töötut suunata eraettevõtjaiks, kes ise loovad endale töökoha.

Eesti riigi prioriteet peaks olema inimene ja tema heaolu. Riik ongi inimese jaoks, mitte vastupidi. 100 000 töötut on Eesti riigile praegu kõige valusam majanduslik ja sotsiaalne probleem. Me kõnnime sotsiaalse katastroofi poole. Tundub, et seda probleemi tahetakse eelkõige maagilise euro tulekuga eirata.

Kas euro on sinilind, mis toob Eestisse kohe kõikide probleemide lahendumise? Kas pingutus, mis süvendab sotsiaalse kollapsi tekkimise ohtu, mille tegelikke tagajärgi me ei tea, on seda väärt?

Argument, et oleme nii palju juba euro nimel pingutanud ega tohiks enam loobuda, ei ole veenev. Kui ettevõttes kerkib esile olulisem ülesanne, mida tuleb lahendada ja kuhu tuleb raha suunata, siis on mõistlik loobuda vähem olulisest.

Näiteks kui ettevõtjana sooviksin investeerida Lätti, siis kõige olulisemad kriteeriumid on riigi stabiilsed majandustingimused, üldkehtiv ettevõtluskultuur, kvalifitseeritud tööjõu olemasolu ning kulud tööjõule. Ja vahet ei ole, missugune rahaühik neil seal kehtib. Kui Lätis oleks nüüdseks latt devalveeritud, siis see isegi suurendaks huvi investeerimise vastu.

Ummisjalu euro järele joosta pole mõistlik. Tundub, et euro on pigem vajalik võimulolijatele, mitte rahvale. Ühe erakonna kinnisidee tuua euro Eestisse teenib eelkõige nende valimisvõitlust 2011. aastal.

Praegu pole pankade ja laenuvõtjate vahel vastutus õiglaselt jaotatud. Kinnisvaraturul antud laenude riske ei pea kodulaenu puhul kandma ainult laenuvõtjad.

Kui hulk peresid peab aastakümneid tagasi maksma n-ö surnud hobust, ei ole see ainult nende isiklik tragöödia, vaid avaldab mõju kogu ühiskonnale – ja seda pikaks ajaks. Meetmed olukorra muutmiseks ei saa olla leebed ega arglikud, nii nagu kirurg ei saa paiset paitamisega parandada, vaid tuleb lõigata.

Majanduse turgutamiseks peaks riik võtma laenu, investeerides nendesse valdkondadesse, mis aitaks elavdada ettevõtlust, mis tulevikus aitab tekitada juurde uusi töökohti. Eelkõige tuleb investeerida infrastruktuuri: teed, sadamad jne.

Samuti rohkem riiklikke soodustusi väike- ja keskmistele ettevõtetele, nii alustavatele kui vanematele, kuna nemad annavad kõige suurema tööhõive.

Töötuse pikaajaline kõrge tase toob kaasa uusi probleeme, inimese naasmine tööturule läheb riigile veelgi kallimaks maksma, rääkimata kuritegevuse ja alkoholismi kasvust.

Samuti on meie majandus liiga liberaalne, mis teeb meie siseturu haavatavaks. Praeguses niigi raskes majandusolukorras tuleks mõelda oma siseturu kaitsele. Kui vabad oleme ise otsustama, kuidas kaitsta oma põllumeest?

Odav toidukaup Euroopast raskendab põllumajandustootjate olukorda. Näiteks üks võimalik lahendus töötuse leevendamiseks on idee töötutele riigi poolt jagada või rentida maad põllumajandussaaduste kasvatamiseks endale ja müügiks.

Ilma siseturu kaitseta halvendab see aga praeguste põllumeeste elu veelgi.  

Teine samm majanduskriisist väljatulekul on ekspordi elavdamine. See tähendab eelkõige heanaaberlikke suhteid ja efektiivset välispoliitikat. Probleem number üks välissuhetes on Venemaa. Raskuskese suhtlemisel, mis siiamaani on minevikus, tuleb tuua olevikku.

Me võimegi jääda ootama ja nõudma kellegi vabandust, kuid see ei muuda ajalugu. Inimestena saame muuta ainult iseennast ja oma suhtumist. Nagu kaks inimest, kes jäävad eri arvamusele konkreetses sündmuses, võivad jääda ka kaks riiki oma arvamusele ning arukas on sellega leppida ja leida ühisosa, millega saab edasi minna.

Just moraali ja eetika kriis viis meid majanduskriisini. Meil kõigil tuleb vaadata peeglisse ja teha enda jaoks järeldused. Ettevõtjad on juba võtnud vastutuse ning pidanud oma vigu tunnistama, viinud läbi hädavajalikud muudatused ja õppinud oma vigadest.

Meid juhtivad riigikogu ja valitsuse liikmed pole astunud samme, mis näitaksid, et ka neid kriis puudutab või nad on solidaarsed rahvaga, järelikult ei saa neilt ka muudatusi oodata. Nad ei julge ka oma eksimusi tunnistada. Eksimuse tunnistamine võimaldab hakata parandama vigu. Alkohoolikut saab hakata ravima siis, kui inimene tunnistab endale, et ta on alkohoolik.

Oma osa kriisis on ka parteidel. Parteide soositud valimissüsteem, mis edutab partei sees olevaid, juhtidele andunuid, tihti mitte kõige targemaid, teeb meie parlamentaarse demokraatia käputäie parteiliidrite korporatiivse võimu teostamise kohaks. Ajale jalgu jäänud seadusi tuleks julgelt muuta ning neist kinni hoidvad inimesed peaksid astuma kõrvale, et anda võimalus arenguks.

Kriis annab meile võimaluse muutuda ja muuta. Muudatusi saab läbi viia ainult rahvas, uskudes, et muuta on võimalik. Ka iga inimese usk iseendasse on vajalik. Suure hulga rahaga tehakse suuri lollusi ja väikse hulga rahaga on võimalik teha suuri tarkusi. Maailmas läheb kõige kallimaks maksma lollus. Kas meil on raha, et edaspidiseid lollusi kinni maksta?