Täna toimub Eesti esimene selge keele konverents. Selgusest ajalehekeeles, õieti küll selle puudumisest, kirjutab Postimehe keeletoimetaja Maris Jõks.
Maris Jõks: nagu ametnik ametnikule
26. september 2013, 14:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lasteaiakasvatajale on tehtud hoiatus seoses laste turvalisuse tagamise mittetäitmise eest.» «Kopra liigne arvukus on eelkõige tingitud jahindusorganisatsioonide vähesest motiveeritusest küttimise suunamisel kahjustuskolletesse.»
Ühe seesuguse lause peale meenutas mu kolleeg kord ajalehetoimetust vene krimikirjaniku Boriss Akunini romaanis «Altõnn-tolobass», kus teiste seas olid palgal tolvan ja adapter. Tolvanil oli haridust kehakultuuritehnikumi kaugõppekursuse jagu ja talle maksti selle eest, et ta loeks kogu lehenumbri enne trükkiminekut läbi ja näitaks, kus jutt tal üle mõistuse käib. Adapter oli siis see, kes need kohad ümber kirjutas.
Paraku serveerib eesti meedia sageli teksti, millest ei saa aru ka haritum lugeja. Tolvan ja adapter on enamikus lehetoimetustes muide olemas – neid ülesandeid jagavad toimetajad ja keeletoimetajad. Tolvanit tuleks õigupoolest tihti vahetada, sest selle töö peal saab ta kiiresti professionaaliks, s.o hakkab ajalehekeele stampides ja kantseliidi keerukustes liiga hästi orienteeruma. Või laseb tekstist lihtsalt silmad üle ega teadvusta endalegi, et ei saa õieti aru.
«Viru maakohus karistas mullu septembris Viru vanglas ametikohustusi täitnud valvurit solvanud 36-aastast tapmise ja vägistamise eest karistust kandvat vangi Jevgenit 1 kuu ja 10 päeva pikkuse vangistusega.» Näete, see ei ole isegi liitlause, aga täiendite rodu võtab silmad kirjuks: täitis ametikohustusi, solvas, oli 36-aastane, tappis, vägistas ja kandis karistust. (Näitelaused siin ja edaspidi Postimehe mustast materjalist, kui ei ole viidatud teisiti.)
Õigekirja poolest ehk laitmatuid, kuid segaselt sõnastatud lauseid satub meediasse ringlema iga päev: pressiteatest uudisteagentuuri, sealt edasi mõnda veebiportaali, raadiouudistesse, siis kõikide ajalehtede online-väljaannetesse, ja õhtustes teleuudistes loetakse segane sedastus veel kord pidulikult rahvale ette. «Õiguskantsler leidis, et sätted, mis välistavad kohtuliku kontrolli enne 2013. aastat lõppenud jälituslubade alusel tehtud jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle, on põhiseadusega vastuolus.» Nojah, tegelikult saab ju aru, kui mitu korda lugeda.
Selget keelt, s.o väljenduse ladusust ja arusaadavust on eesti keeles vahelduva eduga taotletud sama kaua, kui on eksisteerinud keelekorraldus. Keeleteadlase Krista Kerge hinnangul oli ajalehekeeles lause kõige keerulisem 1950. aastatel ja kõige lihtsam 90ndail («Kirjakeele kasutusvaldkondade süntaktiline keerukus» – «Tekstid ja taustad», 2002). Praeguse olukorra on hästi kokku võtnud keeleteadlane Reet Kasik: «/…/ poliitiline ning ärieliit [on] hakanud kasutama peidetud sõnumiga bürokraatlikku ja keerulist ütlemisviisi. Ajakirjandusega pannakse suhtlema pressiesindajad, infosekretärid jm samasuguste ametinimetustega ametnikud, kelle ülesandeks on üksnes teksti vahendada. Uudised aga koostatakse üha suuremal määral otsestest tsitaatidest või tsitaadilähedastest refereeringutest. Ajakirjaniku osa ametliku informatsiooni edasiandmisel on minimaalne, ta paneb peamiselt kirja, mida talle öeldakse, ega murra pead selle üle, milline on asjade sügavam sisu.» («Muutuv meedia – muutuv keel» – Oma Keel nr 2/2004)
«Nimetan siiski, et inimõiguste kohus lubab jälitustegevust erandina üldohtlikes kuriteoasjades ja pärast kohtu või muu sõltumatu ametkonna poolt põhjaliku kaalutlemise teostamist» – spetsialist just niimoodi ütles, paneme lehte.
Kui ajakirjandusega suhtlevad peamiselt ametnikud, eks siis saabki lehes näha nende töökeelt: bürokraatlikku slängi ehk kantseliiti. Politseiametnik kirjeldab kriminaalset lugu harjunud väljenditega: «varguse fakt… täiendav kuriteoepisood… kuulub kohaldamisele…» ja ajakirjanik paneb kõik usinasti kirja.
Toimetaja kopeerib kohtu pressiteatest lauselohe «Kohus hoiatab määruses ka kostjat, et keelu täitmata jätmise eest, kui isikut on selle eest täitemenetluses trahvitud või kui tema suhtes on selle eest täitemenetluses kohaldatud aresti, karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega» (www.tallinncity.ee, 17.09.2013) ja riputab selle üks-kaks veebilehele. Info edastamisega on teatavasti kiire.
«Riigikogu võttis eile vastu seaduse, mille kohaselt pank ei nõua õppelaenu võtjalt või tema käendajatelt laenuga seotud kohustuste täitmist» – ilmselt on selline sõnastus juriidiliselt korrektne ja täpne. Ometi ei tohiks väljendusselgust «korrektsusele» (st ettevaatlikkusele, aga teinekord ka laiskusele) ohvriks tuua. Õppelaenu võtnud või seda käendanud lehelugeja tahaks selgust: nii et kas ma siis ei pea nüüd laenu tagasi maksma? Või mida mulle õieti öeldi?
«Enne lepingu sõlmimist peaks laenuvõtjale olema tagatud võrreldav informatsioon olemasolevatest toodetest.» Tüüpilised tühisõnad «tagama» ja «olemasolev», ja jälle see «toode». Pangad nimetavad tõesti kõike, mida pakuvad, toodeteks. Inimesed aga mõtlevad, et nad võtavad pangast laenu, mitte ei osta laenutoodet. Ajakirjandus võiks inimestele vastu tulla, selmet olla panga suuvooder.
Ajalehekeele teebki segaseks peamiselt kantseliit. Ja isegi kui kantseleikeelne lause on enam-vähem arusaadav, ei ole see lehes kohane. Kantseliit on esiteks võimu keel, mis on omane ülalt-alla-suhtlemisele, selles sisaldub teatud ähvardus, pretensioon tõsiseltvõetavusele. Muide, see toimib ka vastupidi – võimuorganitega püütakse igaks juhuks rääkida nende keeles. Näiteks seletas ööklubis kaklusse sattunud nooruk politseile: «Pärast ööklubis esinenud intsidenti on mul mitu korda esinenud verejooks ninast, mida varem ei ole esinenud.»
Tõsiseltvõetavusele pretendeeriva «võimu keelega» püütakse tihti maskeerida seda, et tegelikult pole midagi öelda. Eks seegi toimi ka vastupidi: kantseleikeele stambid võivad mõnegi lugeja-kuulaja jaoks olla märk sisutühjusest. Pruugib vaid teksti ilmuda väljenditel «antud», «täiendav», «olulised arengud» jne, ja lugeja aju lülitub automaatselt välja.
Kui projektijuht selgitab avalikkusele oma ettevõtmist just selliste väljenditega («Me ei piloteeri antud meetme kehtivust…»), tekib minul lugejana, võib-olla ülekohtuselt, teatav kahtlus tema ettevõtmise mõttekuses. Teda intervjueeriv ajakirjanik kui vahendaja võiks ju niisuguse ülekohtuse kahtluse juba eos välistada – paluda tõlget.
Teiseks on kantseliit ametnike igapäevane ja seega mugav suhtlemiskeel, samuti nagu oskussõnavara ja erialane žargoon mis tahes ameti esindajale. Kui mõlemad suhtluspooled, nii sõnumi saatja kui ka saaja, sellist väljenduslaadi aktsepteerivad ja teineteisest aru saavad, siis probleemi ju polegi.
Ajaleheartikkel, mis räägib «sundravi osakonnas pakutavast teenusest» ja «ohjeldusmeetmeid kohaldavatest töötajatest», kes, nagu «kontrollkäigu raames» selgus, «ei oma täpset teavet ohjeldusmeetmete kohaldamise juhendi olemasolu ja asukoha kohta», samuti «isikutest, kelle suhtes rakendatakse ohjeldusmeetmeid» ning sellest, et «pärast meetmete rakendamise lõppu ei arutata ohjeldatud isikutega toimunut süstemaatiliselt läbi», osutab üheselt: seda räägin ma kui ametnik ametnikule!
Ainult et kõik lehelugejad ei ole ametnikud. Võib küsida, kas võimuorganid või mis tahes ametiasutused ikka peaksid kodanikega kanges keeles suhtlema, aga kindlasti ei peaks oma lugejatega niimoodi kõnelema ajaleht.
Lihtsat lauset keeruliseks ajada on tunduvalt kergem kui keerulist lihtsaks teha. Võib tunduda, et lihtsas keeles ei saa sama tähendust täpselt edasi anda, seepärast kardetaksegi kantseliiti ümber sõnastada.
Keeletoimetaja, erinevalt teksti autorist ja sisutoimetajast, ei pruugi teemat vallata. Kuidas sel juhul parandada? Ei tohigi. Ei parandagi. Tunneme ennast tolvanina ja loodame, et lugeja on targem. Muidu oleme jälle tootnud müra, tükikese teksti, mille saatuseks on rännata copy-paste-vormis kanalist kanalisse ja mida keegi õieti kunagi ei loe.
Ümbritsev keelekasutus mõjub muide hüpnotiseerivalt, sageli ei osatagi enam isegi hea tahtmise juures teisiti väljenduda. Sellest annab tunnistust läbikukkunud katse kantseliidist välja rabelda: «Kahele ametnikule on esitatud kahtlustus linna rahaliste vahendite omastamises suures mahus, mis siis tähendab seda, et kaks ametnikku omastasid suures mahus linna rahalisi vahendeid.»
Missugune see selge (ajalehe)keel siis olema peaks? Bürokraatlikku keelt tuleks niisiis vältida. Ajalehes torkavad aga ebameeldivalt silma ka liiga familiaarsed väljendid. Lause «Pätt pisteti kuueks kuuks trellide taha» ei mõju kohasemana kui sedastus «Isiku suhtes kohaldati vabadusekaotust kolm aastat, millest kohesele ärakandmisele kuulus kuus kuud». Tuleb leida kuldne kesktee: lihtne ja selge ei tähenda ilmtingimata kõnekeelt, aga kirjakeel ei tähenda hoopiski mitte kantseliiti. Ametnikule võib kantseliidi andeks anda – ta ei ole ehk eriti sõnaosav. Ajakirjanik aga on ju nimelt, eelkõige sõnaosav!
Esimene ring selgete sõnumite edastamisel on seega teksti loojad. Nii nemad ise kui ka «adapterid» võiksid olla omandanud teatud käsitööoskused, kuidas koledaid konstruktsioone ümber sõnastada – olen juba kuskil soovitanud ja soovitan uuesti Egle Pulleritsu vihikut «Kuidas vältida kantseliiti». «Tolvanid» võib siis üldse vahelt ära jätta. Antud olukord aga, seda ütlen ma kui ametnik ametnikule, ei ole kuigivõrd jätkusuutlik.