Rahvuse üle uhke inimene ei pea olema vaimselt 1930ndais kodanik, kes on platsis iga monumendi avamisel ja riiklustähtpäeva kõnekoosolekul, siunab seltskondlikus vestluses tiblasid, eelistab kama risotole ning sõidaks võimalusel ringi vaid (maatõugu) lehma seljas.
Tavaliselt taban end sellelt mõttelt siis, kui reaktsionäärid üritavad end teistest ausamate eestlastena esile tõsta, kui seitsmendast õllest kirgastunud korporant end hoolimata läbimata ajateenistusest leegionäride laulu jorisedes suureks isamaa kaitsjaks tituleerib, kui kätte juhtub meediaväljaanne, mis ka 21. sajandil tõuparanduslik-isamaalist suunda viljeleb, kui marginaalne maruerakond mingi protestiaktsiooni korraldab või tavaline paremtsentripartei populismipunkte nopib.
Sel korral tahaksin sama öelda Mati Hindi artikli peale (PM 19.09), mille väitel olevat rahvuslus intellektuaalidele ja ärimeestele takistuseks. Tunnistan sealjuures kerget eelärritust, kui kuulsin, et ta öelnud katalaanidele, et ei näe neil ja hispaanlastel vahet. Viimases küsimuses saaks ta kindlasti korraliku selgituse romaani keelte kolleegidelt ja Francisco Franco katalaanide represseerimisest rohkem lugedes.
Mul on vasakintellektuaalidele, ärimeestele, keeleteadlastele ning isegi netikommentaatoritele, kes ei usu, et katalaani iseseisvuse poolt võitlevad vasak- ja vastu parempoolsed, hea sõnum. Rahvusluse ainus variant ei ole konservatiivselt helgesse minevikku vaatav. Mõned ütlevad, et rahvuslus polegi ideoloogia, vaid pigem usk (mõelge riiklusrituaalidele ja sellele, kui palju noori mehi on jätnud elu rahvusriigi eest teadmisega, et mitte nemad, vaid selle abstraktse idee jagajad pärivad võidetud hüved).
Paljude rahvusluse alaliikide seas pole sugugi vähetähtsad ka liberaalne ja vasakpoolne versioon. Neist esimese – n-ö kodanikurahvusluse – kandjaks peetakse näiteks prantsuse varianti, mis kuulutab prantslaseks kõik, kel Prantsuse kodakondsus. Teiseks näiteks võib tuua iirlaste Sinn Féini – rahvuspartei, kelle ideed on nii punased, et ajaksid kapitalismi eest barrikaadidele enamiku Eesti vasakpoolseist. Rahvusluse ideoloogiline suund näikse kujunevat pigem konkreetse ajaloo ja elutingimuste mõjul.
Eluterve rahvuslus on ilmselt omane enamikule tänapäeva eurooplastele. Kui nende rahvuslik eksistents kuidagi löögi all pole, võtavad nad seda loomulikult nagu hingamist. Tähistavad rahvuspühi, tunnevad uhkust kaasmaalaste saavutuste üle ja kurbust üldrahvalikus leinas. Samamoodi kui hingamine ei takista rahvustunne tööd rahvusvahelises ettevõttes, äri naaberriigiga ega puhkusereisi piiri taga. Kuidas saab rahvuslus progressi takistada?
Loomulikult leidub ka suveräänsete rahvaste seas teatud protsent lehmarakendi-rahvuslasi. Nende ühe mõtte kesksus ei teki aga mitte rahvuslusest, vaid pigem muudel sotsiaalsetel ja vaimsetel põhjustel.