FOTO: Urmas Nemvalts

Demokraatiat ohustavat sundparteistamist toodab ainuvõim

Erakonda kuulumine on oluline kodanikuõigus ning igasugune vägivald, mis selle õiguse suhtes toime pannakse, avaldab vältimatut mõju demokraatia tervisele. Erakonnaseadus piiritleb vaid väikese loetelu ametnikest, kes parteisse kuuluda ei tohi. Erakonda astuma või selle liikmeks olema sundimise eest näeb karistusseadustik ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

Põhjus on lihtne: poliitiliste erakondade rolli esindusdemokraatias on võimatu üle tähtsustada. Just seepärast saadab erakondi avalik tähelepanu, mis jälgib nende langetatavate otsuste kvaliteeti, rahastamise läbipaistvust jne. Mitu tipp-poliitikut on kibedustundega kurtnud, kuidas erakondi ja seeläbi kogu esindusdemokraatiat halvustatakse. Jah, küllap tehakse mõnikord ka ülekohtust kriitikat, kuid probleem on ka selles, et erakonnad ise pole piisavalt peeglisse vaadanud.

Postimees juhtis hiljuti tähelepanu pikalt ametis olnud linna- ja vallajuhtidele. Stabiilsus on mõneski mõttes hea, vahendeid valimata võimu külge klammerduv stagnatsioon seevastu halb. Pikka aega ühtedes ja samades kätes püsiv ainuvõim on demokraatiale suur oht, ja seda mitte ainult riigis, vaid ka kohalikul tasandil. Nii kujuneb üsna kiiresti olukord, et üks erakond ongi see õige. Politiseerimise vähkkasvaja haarab esmalt täitevvõimu ja laieneb aegamööda ka muudesse asutustesse, kes saavad oma hoiakute eest ühel või teisel moel tasu. Täielik võim korrumpeerib täielikult.

See, et aktiivsel noorel õpetajal on maailmavaade ja ta astub erakonda, soovides kohalike küsimuste otsustamisel kaasa rääkida, ei tohiks mingil moel takistada tema tööd tahvli ees. Ei tohiks, kuid tegelik elu toob paraku teistsuguseid näiteid. Tänane Postimees kirjutab Narva Soldino gümnaasiumis mullu koguni aasta õpetajaks valitud loodusainete õpetajast Pavel Kuznetsovist, kes kandideerib sotside ridades linnavolikokku. Kooliaasta alguses pani mees Keskerakonda kuuluva direktori surve tõttu lahkumisavalduse lauale.

Sundparteistamist on raske tõestada. Kuid ainuüksi see ei peaks olema argument, et erakondadesse astumist kui kodanikuõigust laiemalt piirata. Küll aga aitab selliste lugude avalikkuse ette jõudmine, need näitavad, et ilmselt on mõne Eesti erakonna arusaam demokraatiast leebelt öeldes iseäralik. Aeg-ajalt korduv fraas «teised teevad ka» pole ainult vilets õigustus, vaid istumisaluse oks­a läbisaagimine.

Pavel Kuznetsovil on kindlasti õigus, kui ta ütleb, et tema pole selles loos ohver, kuigi ta pidi oma töökohast loobuma. Ohvrite ring ei piirdu isegi kõnealuse direktori ja kooliga. Sundparteistamise ohver on kogu ühiskond, sealhulgas erakonnad ise, nende avalik kuvand saab järjekordse hoobi.