Põhjus, miks Keskerakond on saanud Tallinnas poliitreklaami ilma karistust kartmata teha, seisneb seaduste umbmäärasuses, millest on huvitatud kõik suuremad erakonnad, leiab valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik kandidaat Külliki Kübarsepp.
Külliki Kübarsepp: miks on poliitreklaami mõiste umbmäärane?
25. september 2013, 15:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskerakond on viinud administratiivse ressursi kuritarvitamise enneolematu tasemeni. Eriti suur on probleem Tallinnas. Kas Eesti ikka on arenenud Euroopa riik? Või kuulume Keskerakonna pakutud lahenduste tõttu pigem Kesk-Aasia või Kesk-Aafrika riikide perre?
Tallinna maksumaksja rahaga korraldatav kontserdituur maksab 120 000 eurot ja Savisaare kepikõnnireklaam 136 000 eurot. 72 000 euro eest teavitatakse mänguväljakute rajamisest. Kutseri ja Tammemäe küünilised isikureklaamid Põhja-Tallinnas jäävad nende kulude kõrval isegi tagasihoidlikuks, kuid maksavad reaalselt kindlasti palju enam kui avalikkusele nimetatud 500 eurot.
Mida teha, et poliitiline kultuur tagasi tuua? Äsja kuulsime siseminister Ken-Marti Vaheri esituses tema tavapärast retsepti: kriminaliseerime! Kõlab nagu vangipaneku ähvardus, aga jutu sisu on õõnes. Tegelik probleem on selles, et olemasolevad seadused ei toimi ja seda nende tõttu, kes on aastaid Eesti seadusloomet juhtinud.
Poliitilise reklaami mõiste on Eesti seadustes lahti kirjutamata. See annab võimaluse tõrjuda vastuväiteid ja öelda, et Savisaare kepikõnnireklaam või Kutseri plakat polegi valimistega seotud. Ehkki iga terve mõistusega inimene saab aru, et on küll. Kutseri ja Tammemäe puhul sai sellest nii aru ka erakondade rahastamise järelevalve komisjon. Komisjon tahab nüüd, et riigikogu kirjutaks poliitilise reklaami mõiste seadustes selgelt lahti.
Poliitilise reklaami definitsiooni puudumine ja see, et järelvalvekomisjonil pole pädevust piiripealseid juhtumeid poliitreklaamina kvalifitseerida, on teinud olukorra selliseks, nagu ta meil on. Kui 2005. aastal oleksid sellised sätted kehtinud, siis oleks olnud võimalik K-kohuke rajalt maha võtta. Nüüdsed kepikõnnid, nagu ka eelmise korra kartulid ja küttepuud (mis pealegi makstakse kinni meie ühise raha eest) on ju kohukese loomulik järg.
Vähem mäletatakse, et aastatel 2003-2005 tehti riigikogus erinevate algatajate poolt kokku kolm katset poliitilise reklaami sätestamisega algust teha. Nood põrkusid Reformierakonna ja Res Publica vastuseisule. Nüüd on rahastamise kontrollikomisjon jõudnud selleni, et teema juurde tuleb tagasi tulla. Sest parem hilja kui mitte kunagi.
Probleemiga tegeleb ka riigikogu korruptsioonivastane komisjon. Juba kuu aega kaalutakse, kas Kutser rikkus oma plakatiga selle aasta 1. aprillist kehtivat korruptsioonivastast seadust. See ütleb, et «avaliku vahendi korruptiivne kasutamine on ametiisiku poolt ametikohustust rikkudes avaliku ülesande täitmiseks mõeldud materiaalse või muu ressursi kasutamine ametiisiku enda või kolmanda isiku huvides, kui see toob kaasa avaliku huvi seisukohast ebavõrdse või põhjendamatu eelise ametiisikule või kolmandale isikule». Minu meelest sai Kutser põhjendamatu eelise ülejäänud umbes kahesaja Põhja-Tallinna kandidaadi ees, kel selline reklaamivõimalus puudus.
Kui ka see tõsiasi takerdub lõpmatusse hämamisse, et siis polnud veel kampaaniaperiood ja keegi ei teadnud, kas Kutser kavatseb kandideerida, siis saab seadust konkretiseerida. Võib lisada puust ja punaseks tehtud sätte, et avaliku vahendi korruptiivne kasutamine on ka ametiisiku enda reklaam avaliku teenuse või ürituse propageerimisel.
Tekib küsimus, miks pole poliitikud seni midagi ette võtnud. Miks ollakse kurikaeltest mitu sammu maas? Vastus peitub kartellierakondade olemuses. Kuigi Keskerakond rakendab poliitilise kultuuri halvimaid näiteid, on ka teised parteid seni olnud huvitatud seaduste ebamäärasusest. Sest mine tea, kus mõni «omadest» vahele jääks.