Tõnis Oja: hinnad on alati õiged

Tõnis Oja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Oja
Tõnis Oja Foto: Liis Treimann

Miks on meie kaupade hinnad sama kõrged kui Soomes, samal ajal kui palgad on mitu korda väiksemad? Kuidas on võimalik, et hinnad tõusevad meil kiiremini kui Soomes? Need on küsimused, mis ajendatuna kas ajakirjanduses ilmunud artiklist või mingil muul põhjusel aeg-ajalt üles kerkivad.

Ühelt poolt on õigus neil, kes räägivad, et põhjuseks on hindade ühtlustumine lääneriikidega, mis osas valdkondades on toimunud juba ammu. Mõnes teises, eriti teeninduses, on mahajäämus (õnneks) veel märkimisväärne.

Vastus küsimustele on üsna lihtne: välja arvatud monopoolselt kujunevad hinnad, maksavad kaubad või teenused nii palju, kui palju me oleme nõus nende eest maksma. Ettevõtjad küsivad nii palju kui võimalik ning meie tarbijatena otsustame, kas oleme sellega nõus või mitte. Kui hind on liiga kõrge, siis inimesed kaupa ei osta ning see jääb poelettidele seisma.

Kui kauba hind on liiga madal, siis võtab raha teie taskust kas ettevõtte konkurent või mõne teise kauba- või teenusegrupi pakkuja. Näiteks USAs on üsna selge seos suurte jaekettide, eesotsas Wal-Marti käibe kasvul bensiini hinnaga. Kui bensiin kallineb liiga kiiresti, tunneb seda kohe ka Wal-Mart, kelle käibekasv hakkab tavaliselt kohe aeglustuma.

Põhjusi, miks meil kipuvad kaubad liiga kiiresti kallinema, on mitu. Enne kriisi oli selleks hoogne majanduskasv ning palkade kiire tõus. Mida enam tõusevad palgad, seda kiiremini kerkivad ka hinnad. Seevastu kriisi ajal, mil ettevõtted kärpisid palku ning koondasid massiliselt töötajaid, langesid poodides ka kaupade hinnad.

Hindade kiire tõusu põhjuseks on kindlasti ka väike konkurents. Enamikus majandusvaldkondades on meil kaks, kolm või heal juhul neli suuremat tegijat, kellele lisanduvad väikesed. Kui suured tegijad on turusituatsiooniga rahul, siis ei teki ka erilist konkurentsi ning hinnad kerkivad keskmisest kiiremini. Juhul kui keegi turuosalistest leiab mingil hetkel, et neid olukord ei rahulda, ning soovib oma turuosa suurendada või tuleb turule uus tugev tegija, on oodata hinnalangussurvet, mida ettevõtjad ise kipuvad tihti kohe hinnasõjaks nimetama. Viimasel ajal pole nn hinnasõdu eriti näha olnud.

Moekaupade kiire hinnatõusu põhjuseks võivad olla ka siin ostlemas käivad turistid. Samas võime ise hinnatõusu aeglustada, ostes endale odavaid riideid ja kingi välismaalt, puhkusereisil käies. Mul on tunne, et Euroopa Liitu astudes me nii ka tegime, sest mille muuga seletada riiete ja jalanõude odavnemist vahetult pärast seda, kui meid liitu vastu võeti.

Ükskõik, millisel põhjusel meil mõnede kaupade hind väga kõrge on, on selge, et turuhind on alati õige. Seda muidugi juhul, kui tegemist ei ole turumoonutusega. Moonutustega peaks aga tegelema konkurentsiamet.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles