Siim Kallas

FOTO: Peeter Langovits

Meil tuleb teha selged valikud, millises osas on Euroopa valit­suste­ülene ja mis osas valitsuste­vaheline, kirjutab Euroopa Komisjoni asepresident ja transpordivolinik Siim Kallas.

Kuulsin 12. septembril uudist, et Venemaa on võtnud Leedu kaubad piiril põhjaliku kontrolli alla. Leedu, muide, on praegu Euroopa Liidu eesistuja. Leedu käsitleb sellist tihendatud kontrolli kui kiusamist. Leedu valitsus kutsus välja Vene Föderatsiooni suursaadiku ja avaldas talle protesti. Huvitav, kas Leedul oleks kergem, kui ta ei oleks ELi liikmesmaa?

1995. aastal olin Eesti välisminister ja olin just äsja üle andnud Javier Solanale, Hispaania välisministrile, kes siis oli eesistuja, Eesti Vabariigi sooviavalduse liituda ELiga. Ühes lennujaamas viibides saime ootamatu teate, et Saksamaa kantsler Helmut Kohl oli otsustanud soovitada, et EL võiks kõigepealt laieneda Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari liitumisega. Teised peaksid ootama.

Paiskasime võitlusse kõik võimalikud jõud. Helistasime, kohtusime, veensime. Suutsime ennast kandidaatriikide hulka pressida. Alguses (1997) oli meid kuus, 1999 otsustati, et liitub kümme uut riiki. 2004 need kümme riiki ELiga liitusidki.

Oleks äärmiselt huvitav analüüsida, mis oleks saanud, kui Eestit ja ka teisi Balti riike ei oleks 2004. aastal ELi vastu võetud.

Mäletan referendumile eelnenud diskussioone. Palju vastuargumente oli põllumeestel. Väideti, et liitumine ELiga lõikab meid ära traditsioonilisest Peterburi turust. Eriti populaarne oli see turg kurgikasvatajate seas.

Kümne aasta jooksul on Venemaa õige mitmel juhul piiranud erinevate toodete sissevedu EList. Soome vorst, Poola liha. Aga Ukraina, Gruusia, Moldova...? Kõik piiramised on mingil moel olnud seotud poliitiliste otsustega erinevates riikides. Ka Soome pole mingi erand.

Kas väljaspool ELi oleks elu lihtsam?

Nüüd on ELi laienemine tugevasti pidurdunud. Kandidaatriik Türgi ootab oma järge ja on tegelikult lootuse kaotanud. Ukrainale, Gruusiale, Moldaaviale ei lubatagi midagi.

Ma väidan, et kui me poleks ennast 1990ndate lõpus Euroopa kandidaatriikide hulka pressinud ja läbirääkimiste käigus teinud kiiresti ära hiigeltöö (tänu ametnikele, ettevõtjatele, suurele hulgale spetsialistidele ja juristidele), et tagada valmisolek liitumiseks, poleks me võib-olla tänaseni ELi saanud.

Anne Applebaumi viimases raamatus on praegusaja Euroopa jaotatud sisuliselt kolmeks: Ida-Euroopa (Poola, Tšehhi, Ungari, Slovakkia), Balkanimaad ja mitte Baltimaad, vaid endise Nõukogude Liidu maad. Kui need maad poleks praegu ELi liikmed, ei oleks raske aru saada, kes on kõige kaugemal võimalikule liitumisele.

Kõigil on võimalus teha otsus vabatahtlikult ELiga liituda, aga liitu vastuvõtmise otsus on liikmesriikide käes. Kes on liitunud, on liitunud vabatahtlikult. Nõukogude Liiduga liit us vabatahtlikult ilmselt ainult Venemaa, ja sedagi alguses. 1989. aastal kutsusid paljud kõnemehed just Venemaad kõigepealt Nõukogude Liidust lahkuma.

Viimase avaliku arvamuse uuringu järgi tahavad inimesed tugevamat Euroopat, kus rahvusriikide osatähtsus on suurem. See on ilus. Aga...

Hiljuti kiitis Euroopa Komisjon heaks paketi, millega luua digitaalne ühisturg, mille areng väidetavalt seisab rahvuslike barjääride taga. Mulle oli see üllatuseks. Ma mõtlesin, et raudtee on ainuke majandusharu, mis on veel rahvuslikult killustatud. Digitaalse ühisturu loomise takistuseks on liikmesriikide kindlameelne vastuseis loobuda oma õigustest oma territooriumil telekomiturgu reguleerida. Tugevad rahvusriigid tähendavad siinkohal nõrka Euroopat, kui asi puudutab digitaalset ühisturgu.

Mõtleme ka rahvusvahelise konkurentsi peale. Kas üksi on lihtsam asju ajada? Ameerika Ühendriikidega? Hiinaga? Venemaaga?

Valitsusteülene Euroopa või valitsustevaheline Euroopa. See on küsimus. See on tegelikult olnud küsimus juba pikka aega.

Milline on õige vahekord? Tõenäoliselt pole see midagi lõplikult kindlat. Pigem protsess, kus igal konkreetsel valikul on oma tasakaal. Minu eelistus on, et me teeme selged valikud. Kui midagi antakse Euroopa pädevusse, siis tuleb seda liikmesriikides aktsepteerida ja respekteerida. Mitte nagu paljude kaubanduslike läbirääkimiste puhul, kus läbirääkijatel on küll formaalselt mandaat, tegelikult ollakse aga igasuguste keerdkäikude tõttu käsist seotud.

Teiselt poolt ei saa võtta Euroopa pädevusse asju, mida liikmesriigid saavad ise lahendada. Näiteks ei tee mina kunagi ettepanekut kehtestada Euroopas liikluses ühine piirkiirus, mida mõned parlamendisaadikud minult visalt nõuavad. Sama lugu on alkoholisisalduse piirmääraga autojuhtide veres.

Samas on liikmesriigid otsustanud, et ühiselt võideldakse piiriüleste liiklusrikkumiste vastu (kiiruseületamine, lahtine turvavöö, punase tule alt läbi sõitmine, joobes juhtimine). Ühiselt ollakse eriti koostöövalmid, kui mingi kriis ründab. Minu näide on siinkohal nn tuhakriis, mis halvas mõneks ajaks Euroopa lennuliikluse.

Jutud EList kui föderatsioonist on mõnevõrra ebaselged. Meie maailmaosas on lihtne ette kujutada, et see on mudel, kus kusagil kaugel ja kõrgel on mingid kehandid – kongress, föderaalvalitsus, üleeuroopalised parteid ja nende keskkomiteed. Ja need kehandid käsivad, keelavad, jagavad. Allpool on rahvusriikide valitsused, mis kõrgemat tahet ellu viivad.

Ma usun, et sellist ELi ei tule kunagi. Ja minust ei saa kunagi sellise liidu pooldajat. EL on ja jääb vabatahtlikuks ühenduseks, kus selle moodustanud riikide tahe on määrav.

Rahvusriikide poolt vabatahtlikult moodustatud EL, millesse kuulumist on toetatud referendumitega, sh Eestis kümme aastat tagasi, peab loomulikult olema tugev liit. Ta peab suutma jõuliselt käsitleda probleeme, mida liikmesriigid on otsustanud ühiselt lahendada. Kui keegi tahab sellest liidust lahku lüüa (mis on väga lihtne), siis põhjus saab oll­a ainul­t selles, et EL ei ole piisavalt tugev ühiste huvide kaitsmiseks.

Selleks et ühiseid huvisid tõhusalt kaitsta, peavad rahvusriigid andma vastavad tegevused liidu pädevusse, neid tegevusi piisavalt rahastama ja nende täitmisel Euroopa asutustele alluma. Asjades, mis pole ELi pädevuses, peab liikmesriikidel olema maksimaalne vabadus ajada paindlikult sellist poliitikat, mida tema rahvas õigeks peab ja mida tema valitsus ellu viib.

See pole kaotatud suveräänsus. See pole isegi mitte jagatud suveräänsus. See on ühendatud suveräänsus.