Indrek Sarapuu: Ida- ja Lääne-Berliin Põlvas

Indrek Sarapuu Foto: Erakogu

Põlvamaa Koidu ajakirjanik Indrek Sarapuu kirjutab, et nüüd, pärast linna ja valla ühinemist, on Põlvas oodata muutuse tuuli.

Kui ma 41-aastaselt elus pöörde tegin, pealinna särast lahkusin ja Lõuna-Eesti kaunisse väikelinna Põlvasse elama asusin, ootas mind ees Keskerakonna ja IRLi võimuliit. Värve vahetav saar ja kõrge kaarega purskkaev, hoolitsetud peenrad ja üks kohalik linnaliin kollase bussiga – see idüll tundus uinutav ja magus. Linnas on Takeda tableti- ja Tere piimavabrik, hulganisti puidufirmasid, suur, mäkke roniv kalmistu ning võimas keskaegne Maarja kirik, mille täieliku ilu nautimist ja hunnitut vaadet järvele segab nõukaaegne ETKVLi kaubandus- ja teeninduskeskuse robustne ehitis. Maakonnale nimeandja, veel 1990. aastate alguses alevi staatust kandnud asum, elab oma näiliselt vaoshoitud elu.

Põlva on viis kilomeetrit pikk ja keskusi on rohkem kui üks: vana linavabriku piirkond, kõrgendatud ootuste aegu villarajooniks kujundatud Ähniorg, piimaka (piimakombinaadi piirkond), KEKi ala ja raudteejaam: järve teisel kaldal on Piiri tänava piirkond kaubanduskeskuse, bussijaama ja ürgorus paikneva Intsikurmu laululavaga, mida paljud peavad Eesti kauneimaks. Põlva – see on hoomamatute keskustega, nagu Berliin.

Minu esimene üllatus oli see, et kui alt järve äärest põhjapoolsele künkale jalutada, siis äkki, umbes 50 meetri pärast, olen hoopis Mammastes. Checkpoint Charlie, kui paralleeli Berliiniga jätkata, ja siin on juba teine omavalitsusüksus – vapra külaliikumise poolest tuntud Põlva vald, kus võimutüüri juures on hoopis teised jõud ja valimisliidud.

Aastaid on Põlva linn ja vald tahtnud üheks saada. Ühinemine oli võitlus linnakantsi juhi Tarmo Tamme (Keskerakond) ja vallamaja pealiku Arne Tilga (IRL) vahel. Nende kahe suure vastasseis on sünnitanud legende. Olukord on nagu Andres ja Pearu või Põhja- ja Lõuna-Korea või siis ikkagi Ida- ja Lääne-Berliin.

Selle aasta kevadeks olid mõlemad mehed küll ametlikult pildilt kadunud. Linnajuhiks sai paar aastat tagasi endine meediamees ja Tallinna TV juht Georg Pelisaar (Keskerakond). Valda toodi samuti dirigeerima Tallinna mees – külakogukondade eestseisja, juristi haridusega ja viimased kümme aastat infotehnoloogia alal töötanud parteitu Mati Meeliste.

Ja kui ajalugu isikute kaudu kirjeldada, siis vald ja linn on nende kahe võimulolemise ajal kokkuleppele jõudnud ning ühinemine on fakt. Vaimne, teineteist lahutav müür on lõhutud, kuid rahva joovastust ja linna-valla lippudega ühinemispidustusi ei toimu. Miks?

Suur-Põlvas asub nüüd kolm suuremat kooli, neist üks pakub ka gümnaasiumiharidust. Veel hiljuti oli 6000 elanikuga Põlvas kaks gümnaasiumi ja algharidust sai ka Himmaste koolis. Üks põhikool, Rosmal asuv Johannese kool on erakool ja tema õpilased tulevad laiemast piirkonnast kui pelgalt Põlvamaa. Põlva vallas elab umbes 4000 inimest, nii et ühinenud valdlinnas 10 000 inimest.

Tüliõun on juba seitse aastat olnud Mammaste lasteaed-algkool, mille suurte mullistustega kulgenud juurdeehitis tänavuse õppeaasta alguses pidulikult ka avati. Moodne kool on tühjaks tõmmanud nii gümnaasiumita jäänud Põlva keskkooli kui ka viimased aastad gümnaasiumi osas häid tulemusi näidanud Põlva ühisgümnaasiumi algklassid.

Probleemid hariduse ümberkorraldamisel põhjustasid unises ja vaikses, poliitikuile juba loobumisvõidu andnud väikelinna kodanikkonnas eelmisel sügisel protsessid, mis ei toonud rahvast tänavale, küll aga Facebooki. Seal tulistati paremalt ja vasakult, nii et poolunine Põlva linnavolikogu pidi oma otsuse kuuajase vahega vastupidiseks muutma. Aktiveerusid ka hoolekogud ning suuresti nende toel ja maavalitsuse sekkumisel läks vett vedama Georg Pelisaare välkidee Põlva keskkool riigi raha eest ümber ehitada ja siia riigigümnaasium tekitada.

Kogu koolitüliga ühel ajal toimus Põlvas n-ö rahvahääletus ühinemise asjus, mille tulemused olid naljakad: Põlva linnas oldi nende väheste osas, kes vastama jõudsid, 55 protsendiga ühinemise vastu (hääletamas käis 426 inimest), vallas aga oldi pea 70 protsendiga poolt (hääletas 383 inimest). Tehti nalja, et las vald ühineb, linn jääb omale kohale.

Küsitlustulemused olid siiski piisavalt jaburad, et arvudega nii- ja naapidi manipuleerida ei saanud, ning tegelikult toimuski küsitlus pro forma – otsus oli volikogude kätes. Kuid ka Põlva vallavolikogu läks juriidiliste nüansside tõttu laiali ja tulid uued liikmed, nii et äärepealt oleks täitunud mõne soovunelm ühinemisotsus tühistada.

Kogu selle pildi illustreerimiseks on väga omapärane juba mitu aastat ilmuv linna ja valla ühine infoleht, kohalikus keeles «pahempidileht»: ühel pool on linnavalitsuse malbe propaganda ja kui leht teistpidi pöörata, siis valla teravad, kohati head ajakirjandust meenutavad artiklid. Demokraatlik, võiks küüniliselt arvata.

Pärast ühinemisotsust ei saabunud Põlva kunda/kärglasse/valnerisse üldsegi mitte rahuaeg ja õnnis olemine. Suskamine linna ja valla poolt käib edasi ka enne valimisi. Küll on Pelisaar – miskipärast Tallinna meediakanalites – süüdistanud valda kolhoosimentaliteedis, täpsustamata, mida ta tegelikult mõtleb.

Põlva linnas ja vallas kandideerib kokku viis nimekirja: neli riigikogus esindatud erakonda ja üks valimisliit. Suvised prognoosid, et valimisliite või ka üksikkandidaate tuleb rohkem, ei osutunud tõeks. Ka Põlva kunnas kandideerivad peibutuspardid on siiski Põlva elu ja oluga üsna kursis.

Ainuke häda paistab olevat see, et kõikide osalejate propaganda on suhteliselt loid, kui just viimasel hetkel ei hakka nalja saama, droonid lendama või miskit muud põnevat sündima. Ainuke erakonnanimekiri, kes ilma pardita hakkama püüab saada, on sotsiaaldemokraatide oma.

Esinumbrid nimekirjades on vastavalt Tarmo Tamm (Keskerakond), Arne Tilk (IRL), Urmas Klaas (Reformierakond), Timo Varik (Sotsiaaldemokraatlik Erakond). Ainukese valimisliidu Põlva Areng esinumbriks on vallavolikogu kogemusega ettevõtja Leander Konks.

Kõikide nimekirjade koostajad ja värbajad on hoolega tööd teinud. Kultuuri- ja haridustoimetajana maakonnalehes on mul raske Põlvas toredaid lugusid teha,  ilma et ei põrkaks mõne kandideerija otsa. Põlva kandi rahvaarvu arvestades on nimekirjad ka tõeliselt pikad. Mida see näitab, selle kohta on erinevaid arvamusi; kas selle taga on soov pildil olla või võetakse seda ka teatava tunnustusena, on lahtine.

Keskerakonna nimede hulgast leiab palju linnasüsteemis töötavaid või sellega seotud inimesi. See on tavaline praktika, kui arvestada, et Põlva on ka üks ainumaid linnu väljaspool Tallinna, kus ajalehte Pealinn tasuta kaubanduskeskuses jagatakse. Reformierakonna nimekiri kubiseb ettevõtjatest.

IRL on etteotsa sättinud kohaliku kuulsuse, kuid ei puudu ka piilud nimekirja tagaotsas – maavanem Ulla Preeden ning riigikogulane Priit Sibul, samuti üks kunagistest maavanematest.

Sotsid on oma seltskonna kokku seadnud enamasti vallas tuntud töömesilastest. Esiotsast võib leida ka parteitu Indrek Käo, kohaliku jalgpalliklubi ja Põlva ühisgümnaasiumi jalgpalliklassi arendaja, kes aktiivselt oma ideid ja vaateid ka Facebookis tutvustab.

Valimisliit Põlva Areng on konksuga küsimus, sest kui kaks erandit välja arvata, pole valijal aimugi, mida selle nimekirja inimesed ühinenud kärglas ette võtta kavatsevad.

Lubasin Põlvasse tulles ühele väärikale daamile Tallinnas, et siitkandist ei tule enam ühekülgseid valimistulemusi, mida tal oleks kodus telekast piinlik jälgida. Olude muutuste tuules paistabki nii minevat. Võrdset võimalust võiks pakkuda kõigile nimekirjadele. Hääletusmasinast on rääkinud ka paljud teised jõud.

Põlva valdlinnal seisab ees uus ajastu, seetõttu on iga mõte ja ilmavaade praegu oluline. Olgu see ettevõtlust esindav Reformierakond, isamaalisust kaitsev IRL või hoolivuse lipukirjaks seadnud sotsid. Vähem tahaks näha poliittehnoloogiaid ja propagandat propaganda pärast. Ida- ja Lääne-Berliin on vaja ühendada tervikuks, mis looks tõepoolest uusi töökohti, säilitaks vallas ja linnas mõistliku haridussüsteemi, rõhuks loogilistele ühendusteedele Põlvamaa teiste keskuste ning ka Tartu ja Võru vahel. Tooks lähemale kultuuri- ja hariduskeskusesse oma ala tõelisi proffe ning paotaks ust ka maailmakultuurile. Ja kujundaks Põlva eeskujulikuks ning Eesti mõistes haruldaseks maakonnakeskuseks, kus asub Eesti looduse pärl Taevaskoja ja mis kirjade järgi polegi linn, vaid vald.

Võiks kokku panna uue vallavolikogu dreamteam’i, kelle otsuste najal puhkeb Kagu-Eesti kaunitar täielikult õide ja näitab teed tulevastele ühinejatele. Kas ka see on valija soov, näitab meile 20. oktoober. Eriline paik – suvel kõige kuumem ja talvel kõige kargem, mõnus pereeluks ja eneseteostuseks, ansambli Winny Puhh sünnipaik – peab tõestama, et on maailmakaardil olemas. Valdlinn, kus ametnikud ja teised juhid ei veeda aega kursusel «Kuidas teha koostööd ja näidata üles initsiatiivi», vaid teevadki seda.

«Mr. Gorbachev, tear down this wall!» («Härra Gorbatšov, lammutage see müür!», USA presidendi Ronald Reagani kuulus ütlus 1987. aasta juunis Berliini müüri juures – toim), esimesed tõsiseltvõetavad sotsiaalmeediaajastu valimised seisavad Põlvas ees.

Autor on Põlvamaa ajalehe Koit kultuuri- ja haridustoimetaja ning Facebooki grupi «Põlva kodanik» moderaator.