Ahto Lobjakas: Saksa materialism

Ahto Lobjakas Foto: Priit Simson

Angela Merkel on Volkswageni põrnika poliitikust ekvivalent, poliittehnoloog, kellest on saanud oma edu vang, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Kahe sajandi eest nimetas Napoleon Suurbritanniat «poepidajate riigiks». See oli kahe otsaga kompliment: ühtpidi tunnustati Suurbritannia kaubanduslikku võimsust, teistpidi öeldi midagi vähem tunnustavat brittide vaimsete horisontide kohta.

Ilmselt tajumata ajaloolist irooniat, leidis Reuters Saksamaa valimispäeval üleeile Frankfurdis 64-aastase poepidaja Herbert Wedrichi, kes ütles uudisteagentuurile järgmist: «Saksamaal läheb hästi, meil pole mingit muutust vaja.» Ajalugu kordab ennast, kompliment oleks tänagi omal kohal ja ikka kahe otsaga – aga prantslastest pole enam selle tegijaid.

Angela Merkeli valimistriumf kinnitas Wedrichi diagnoosi lühikeses perspektiivis. Euroopat ootab järjekordne nelja-aastane doos merkellikku neomerkantilismi: ükski riik ei või kulutada enam, kui ta teenib; teenib ta niipalju, kui suudab eksportida. Kreeka, Portugali ja Iirimaa jaoks tähendab see pimeduse pikenemist tunnelis («Ühised pangagarantiid – Nein! Eurobondid – Nein! Võlgade andeksandmine – Nein!» säutsus rahandusguru Sony Kapoor).

Kõik kolm saavad uut abi, aga endiselt karmidel või veel karmimatel tingimustel. Koos Hispaania ja Itaaliaga vaatavad nad edaspidigi asjatult Saksamaa poole lootusega leida ekspordiruumi oma kaupadele.

Muidugi, Merkelil ei pruugi moraalse üleoleku nautimiseks ­aega jääda. Kui USA majandus uut globaalset kasvutsüklit käima ei vea, jätkavad Saksamaa laenuintressid tõusu, majanduskasv seiskub ja kasvab tööpuudus. Palju sõltub Hiinast, Saksamaa ekspordi-Sampost, mis üritab majanduskasvu oodates riskantselt panustada sisetarbimisele.

See kõik eeldab, et Merkelil õnnestub moodustada koalitsioonivalitsus. Merkeli võit oli kristlike demokraatide (CDU/CSU) poolsajandi suurim, ometi on hetkeseis suurepärane, aga mitte lootusetu. CDU/CSU vana koalitsioonipartner Vabad Demokraadid (FDP) ei saanud üle valimiskünnise, uute võimalike partnerite jaoks valmistasid valimistulemused pettumuse.

Nii sotsiaaldemokraadid (SPD) kui ka rohelised riskiks koalitsiooni minnes sisepingete ja manööverdustega juhtivas kaadris. Rahandusminister Wolfgang ­Schäuble ennustas pühapäeval uuele koalitsioonipartnerile enesehaletsust.

Paradoksaalselt poleks asju parandanud CDU/CSU absoluutne enamus (nappis viis mandaati). Avalikkus eelistab koalitsioonivalitsust. See on mõistlik olukorras, kus ligi 60 protsenti valijaist hääletas Merkeli vastu. Lisaks peab Merkel arvestama, et Saksamaa ülemkojas on enamus SPD-l, aga ilma ülemkoja toetuseta valitsus suuri plaane teha ei saa. Teiselt poolt jääb Merkel liidumaade tule alla. Saksamaa on föderatsioon, liidumaadel on suur autonoomia ning kohalikke valimisi on lihtne muuta parteisiseseks usaldushääletuseks. Tänane mäekõrgune võit ei pruugi tähendada palju paari kuu pärast, kui kriis süveneb.

Tõenäoline on CDU/CSU ja SPD nn suur koalitsioon, suurte sisemiste mullistustega SPD jaoks. Protsess võib kesta mitu kuud. Kõige tipuks saaks nii opositsiooniliidriks vasakpoolsete ekskommunistist juht Gregor Gysi. Mitte asjata ei nentinud Merkel võidukõnes, et «võibolla ei leidugi kedagi, kes tahaks meiega midagi koos teha». Teisisõnu, päris välistatud pole ka uued valimised.

Valimistulemused ei muuda aga suurt pilti, millest sõltub ­Euroopa jaoks palju enam. Merkel on Volkswageni põrnika poliitikust ekvivalent. Ta on poliittehnoloog, kellest on saanud oma edu vang.

Ta «juhib tagant» – nagu Barack Obama – ja nagu märgib Der Spiegel: «Keegi ei tea täpselt, mille eest ta seisab.» Mis ei tähenda, et Merkelil ei oleks tõekspidamisi. Nagu paljudel ekskommunistlike ühiskondade poliitikuil, käivad tema mänedžerivõimed käsikäes moraalse asketismiga, milles on vanatestamentlikke varjundeid, mida euroopalik poliitiline kogemus pole veel leevendada jõudnud.

Selline mini-eetiline platvorm toimib Ida- ja Kesk-Euroopa kriisiühiskondades (meil Eestiski), aga tema nõrkuseks on visioonipuudus. Arvestades Saksamaal tahes-tahtmata lasuvat vastutust Euroopa eest on see nõrkus Merkeli puhul andestamatu.

Süddeutsche Zeitung osutas aprillis tähendusrikkale vastuolule Saksamaa valimiste südames: kaalul on ka Prantsusmaa, Itaalia jt tulevik, hääletavad vaid sakslased. Merkel võitis valimised mänedžerliku miinimumprogrammiga hoida koos eurotsoon. Aga miinimumprogrammidelgi on tagajärjed, mitte vähem reaalsed kui maksimumprogrammidel.

Saksamaalt endalt kostab väärikaid hääli, mis küsivad, mis saab Euroopast edasi. Ullrich Beck nõuab Bismarcki idioomis Saksamaalt Euroopa koolmeistri rolli astumist, Jürgen Habermas näeb Saksamaa tsentraliseerimiskatsetes hüppelauda uude üleeuroopalisse poliitilisse kogukonda. Saksamaa vastutusest kirjutab Jan Werner Müller.

Keegi neist ei tee seda Saksamaa, vaid Euroopa pärast. Taustaks Thomas Manni Saksamaa ajalooline valik «euroopaliku Saksamaa» ja «Saksa Euroopa» vahel.

Saksa idealism rõhutab tahet ja visiooni. Mida Merkel aga pakub, on Saksa materialism. Pool-neomarksistlikku doktriini, mis seab majandusliku alusmüüri ülemaks poliitilisest pealisehitusest, seades küsimärgi alla Euroopa Liidu evolutsiooni (ja jutt ei käi ­Euroopa Komisjoni kärbumisest): ühendus (ja hiljem eurotsoon) loodi tagamõttega jagada suveräänsust, hoidmaks ära Saksamaa uus esiletõus teiste arvel. Merkeli kriisilahenduspoliitika, küll populaarne Saksamaa keskmisele valijale, lammutab seda loogikat.

Riikidevaheline konkurents on Euroopa südamesse tagasi toodud, mõõdupuuks eksport. Võistlema peavad kõik: muidu läheb vaja abi – ja muidu abi ei saagi. Kes ei jõua võistelda Saksamaaga, peab võistlema Hiinaga. Uute liikmesriikide kasvuraskused hüvitatakse samadel tingimustel veel ELi eelarvest. Teisitimõtlemist ei subsideerita. «Prantsusmaa on hävitatud,» kirjutab Susan Watkins 29. augusti LRBs ainsast võimalikust Saksamaa visiooni tasakaalustajast.

Merkeli materialism ei ole autokraatlik doktriin. Aga temaga on nagu teistegi demokraatia defitsiidi probleemidega, ükskõik kui objektiivsetel põhjustel need ei tekiks: need, kellel napib võimu, saavad pikemas plaanis üksnes loota kõige paremale.