Miks usub vaid käputäis Eesti noori, et neil on võimalik meie ühiskonnas midagi muuta, arutleb MTÜ Tegusad Eesti Noored juhatuse liige Marian Võsumets Postimehe arvamusportaalis.
Marian Võsumets: kas Eesti noor on ignorantne?
/nginx/o/2017/10/27/7258141t1h86ed.jpg)
23. september 2013, 15:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud nädalaga jäi seljataha demokraatiapäeva tähistamine, mille vältel kõnelesid noortele demokraatia ohtudest paljud tuntud Eesti inimesed. Selle nädala sisse mahtusid ka mitmed väitlused noorte endi vahel, mis korraldajate rõõmuks jõudsid ka pealinnast kaugematesse Eesti nurkadesse. Kuid mida tähendab demokraatia tänapäeva noorele, laulva revolutsiooni lapsele, kes pole tõenäoliselt päevagi mõnes teises valitsemisvormis elanud?
Lennart Meri sõnade kohaselt peab demokraatia oma nõudlikus terviklikkuses iga päev uuesti sündima. Taibukas noor on kindlasti ajalootunnis õppinud, et sellise riigikorralduse juures delegeerib rahvas oma võimu valitsejale, aga mis saab edasi? Vesteldes noortega sel teemal, küsisin, mida tähendab nende jaoks demokraatia ning esialgu järgnes küsimusele mõtlik vaikus. Püüdes seejärel lahti mõtestada kõiki hüvesid, mis sellega kaasnevad, nagu näiteks avarad reisimisvõimalused, muusika ja filmide allalaadimine internetist, õpilasvahetuste programmid välismaale ja piiramatud importkaubad, läksid noorte näod särama ning vastuseks kõlas: «Jah, see ongi demokraatia!»
Tekib küsimus, kas peale on kasvamas uus põlvkond demokraatia tarbijaid? Tarbitakse hüvesid, mida vaba ühiskond meile pakub, märkamata enda rolli selle kujundamises. Paljude nutitehnika ajastu noorte iidol Steve Jobs lähtus oma läbimurdes mõttest, et kõik meie ümber on loodud inimeste poolt, kes ei ole meist targemad. Sama kehtib poliitika kohta. Tarkuse all ei peaks siinkohal silmas haridust, mis on püünele pääsemise ilmselgeid eeldusi, kuivõrd inimvõimete piire. Me ei sünni valmis ühiskonda, kus kõik on meie eest paika pandud ja vankumatu. Miks siis ometi vaid käputäis noori inimesi usub, et neil on võimalik midagi muuta?
Käisin augustis Kosovos, kus toimus Euroopa Noorteparlamendi esimene Balkani tippkohtumine. Kosovo on uusim Euroopa riik kaardil, mis iseseisvus vaid viie aasta eest. Rääkides sealsete noortega nende motivatsioonist panustada kodanikualgatusse, jäid mulle kõlama nende siirad unistused ja usk, et nemad suudavad midagi oma riigi heaks ära teha. Minu juhitud kaheksaliikmelisest rühmast soovisid pooled saada diplomaatideks ja ülejäänud poliitikuteks. Erandeid ei olnud. Nende jaoks oli ilmselge, et vaid sedasi suudavad nad oma riigi päästa korruptsioonist, vaesusesse langemisest ja seejärel vaikselt hääbumisest. Eesti noore motivatsiooniks on enamasti see, et kohaletulemise eest paneb õpetaja viie.
Kosovos olles mõtlesin tihti, kas samasugune noore riigi fenomen valitses ka meil 1990ndate keskel, kui võõrvõim hingas endiselt kuklasse ning parema elujärje ja -keskkonna loomisel sai loota vaid iseendale. Täna naudib uus põlvkond esimesi demokraatia vilju ega pruugi mõista, et Apple, H&M ja Subway polegi siin iseenesest. Siinkohal tuleb aga sein ette, sest ega noor ja tema osalus ühiskonnas kaasarääkimisel ei tarvitse kõike hoobilt muuta. Hea uudis on see, et ei peagi.
Osalusdemokraatia on teatavasti vorm, mille puhul rahvast kaasatakse otsustusprotsessi. Siinkohal põrkusid demokraatiapäeva üritustel osalenud noorte arvamused, kes leidsid, et nende hääl ei kostugi tihtipeale otsustajate kõrvu, kuna neid peetakse vähese elukogemuse tõttu ebapädevateks. Oleme ise õpetanud noortele tahtma näha tulemust. Tulemus, lõpp-produkt, käegakatsutavus on tänapäeval nii ületähtsustatud, et pikemat keskendumist nõudvad protsessid, mille mõju ei pruugi olla otsene, vaid kaudne, tunduvad ajaraiskamisena. Kui noor tulemust ei näe, tekib kiiresti tüdimus ja loobumine. Sellest on saamas kodanikualgatust edendavate noorteorganisatsioonide suurim paine.
«Noored on hukas» on mugav käibelolev fraas, mida liigagi tihti üle huulte lastakse. Tartus toimunud demokraatiapäeva minisessioonil leiti aga, et hoopis «vanad on hukas», sest nad sunnivad noori elama etteseatud raamides. Neid raame seavad poliitikud, kes tõmbavad piiri endi ja noorte vahele, aga ka lapsevanemad. Ignorantsus on nakkav ning kui lapsevanem pole teatud väliste tegurite tõttu ise kunagi kodanikualgatuse võlu tunda saanud, lähevad ka sellised üritused nagu Demokraatiapäev, Rahvakogu ja Arvamusfestival sellest perekonnast tõenäoliselt kaarega mööda. Tulemuseks on uus põlvkond ignorante, kes palavas ootuses käegakatsutavate tulemuste järele ei saa neid tegelikult kunagi tunda.
Nimetatud kodanikualgatuse võlu seisnebki igikestvas protsessis. Paraku on püsimatus ja keskendumisraskused mitte ainult Eesti, vaid kogu arenenud maailma noorte ajastuhaigus ning kui seda toetavad vaid näilist kaasamist viljelevad poliitikud ja füüsilistele tulemustele orienteeritud lapsevanemad, võibki just sellest kujuneda suurim oht demokraatiale. Huvitamatus on kodanikuallumatus, mis demokraatias tähendab vastutusest loobumist. Ainuüksi hüvesid nautida on kahtlemata lihtsam, kuid sellega nihkub rahva võim temast paratamatult kaugemale. Avagem debatt ja otsustajate ring ka noortele - nad on suurem osa rahvast, kui te arvata oskate.
Artikkel ilmub seoses 15. septembril toimunud demokraatiapäevaga, mille tähistamiseks korraldasid Avatud Eesti Fond, MTÜ Tegusad Eesti Noored, Eesti Noorteühenduste Liit (ENL), Avatud Vabariik ja Eesti Väitlusselts üritusi terve möödunud nädala jooksul.