Paul Goble: male, kabe, Süüria ja Baltimaad

Paul Goble Foto: Erakogu

Praegu Süüria ja Ida-Euroopa ümber toimuv peaks virgeks lööma kõik, kes ei ole veel märganud, et Moskva mängib malet, Washington aga kabet. Need on nii erinevad mängud, et inimesed, kes soovivad mõista praegust olukorda ja tunnevad muret tuleviku pärast ühes või teises piirkonnas, peavad tõsiselt keskenduma. Nagu teada, ei võida males see, kellel on rohkem nuppe, vaid see, kes asetab need nii, et tulemuseks on vastase kuninga matt. See nõuab mõnigi kord mõne nupu ohverdamist ja käike, mis näiliselt irduvad põhjalikult mängija kesksest strateegiast. Kabes aga võidab see, kes suudab kõrvaldada kõik vastase nupud. See on õige raske, sest kuni ühe poole nupud pole jõudnud mängulaua teise serva ja muutunud kabedeks, on kõik nupud igas mõttes võrdsed.

Mida see tähendab ülekantuna rahvusvahelisse poliitikasse? Lihtsalt öeldes seda, et malet mängiv valitsus peab silmas pidama kogu mängulauda, olema valmis ohverdama oma huvid ühes kohas, et edendada neid mujal, ja võib võita isegi siis, kui objektiivne hinnang näitab, et riik on nõrgemas positsioonis kui tema vastased, eriti kui ta tegutseb julgelt ning kombineerib vastasele ootamatult käike ühes piirkonnas liikumisega mujal – olles kindel, et kui vastased mängivad kabet, siis nad kas ei märka seoseid või panustavad kõikjal liiga palju.

Kabet mängiv valitsus on aga täpselt vastupidises olukorras: ta võib küll olla objektiivselt tugev, aga peab kõiki olukordi käsitlema nii, nagu käiks mäng elu ja surma peale. Seepärast ei kipu niisugune valitsus liikuma mänguväljal kiiresti ja julgelt, vaid pigem kaitseb status quo’d ja satub tihtipeale olukorda, kus ta paistab tegelikust märksa nõrgemana nii oma vastastele kui ka oma sõpradele ja isegi iseendale.

Venemaa mängib kahtlemata malet, lastes oma nõrkusel paista tugevusena ja liikudes paljudel rinnetel, mis näiliselt pole üldse seotud. Vladimir Putin näitas USA presidendile Barack Obamale Süüria küsimuses pääseteed, ehkki samal ajal pitsitab oma Ida-Euroopa naabreid tugevamini kui varem. USA juht sattus tüüpilisse malelõksu: ta saavutas edu ühes kohas ega soovi riskida millegagi mujal, et mitte ära rikkuda oma esimest «võitu» – mida Putin samal ajal on vägagi valmis ja võimeline tegema. Putini käigud johtuvad nõrkusest, mitte tugevusest. Ta riskib kaotada oma ainsa liitlase Lähis-Idas, on kaitseseisundis homodevastase poliitika tõttu ning tõukab naabreid endast eemale. Julia Tõmošenko sõnas eelmisel nädalal, et Putin muudab kõik ukrainlased – julgelt laiendades võiks öelda, et kõik eurooplased – Venemaa-vastasteks.

Putin on mitte just tipptasemel malemängijana jätnud end mitmelt poolt rünnatavaks. Valdais kõneles ta iseenda seatud punastest joontest, mida mitte keegi ei tohi mingil juhul ületada. Aga tasub märkida, et kõik need jooned asuvad Venemaa sees, mis annab märku, et lagunemine ohustab riiki enam kui kunagi varem pärast 1991. aastat. Putin on oma viguritest viimase välja pigistanud ning nüüd on tema lipp ja lõpuks ka kuningas ohus. Teised, sealhulgas hiinlased, mõistavad seda vägagi hästi.

Ja viimaks – et Putin on juba mõnda aega mänginud äärmiselt riskantset malet, ei ole tema strateegiasse jäänud järele suurt midagi peale kuraasitamise. Sedamööda kuidas nafta ja maagaasi hind langeb ning Euroopa ja üldse lääne inimesed hoolikamalt nuppude arvu kokku loevad, jäävad tema päralt vaid suured sõnad. Kahjuks avaldab see mõnes pealinnas oma mõju, aga kindlasti sellest üksi ei piisa. Eestlastel tuleb kõike seda hoolikalt arvestada, nutikalt ja veenvalt selgitada oma lääne partneritele ning olla valmis olukorda idas ära kasutama, kui asjad seal järjepanu halvenevad seni viimase, aga kaugeltki mitte veel lõpliku lõppmängu ajal.