Rein Veidemann: millal asutakse asja juurde?

Rein Veidemann Foto: Postimees.ee

Valimisteni on jäänud vähem kui kuu aeg­a, ent endiselt pole me kandidaatidelt kuulnud, mida kavatsetakse teha selleks, et suureneks kohalike omavalitsuste autonoomia ja oleks võimalik realiseerida põhiseaduslik ülesanne tagada kohalike elanike parem teenindamine eri eluvaldkondades.

Saan aru, et kaugeltki mitte kõik ei sõltu vallavolikogudest ja -valitsustest. Seega ootaks ettepanekuid, kuidas omavalitsused saaksid veidigi võrdsematel alustel suhelda riigiga. Võttes arvesse, et selgi korral kandideerivad pea kõik riigikogu liikmed, võiks nendelt oodata ettepanekuid, kuidas saaks seadusandja kaasa aidata kohalike omavalitsuste toimimisele.

Halvim, mis ikka ja jälle juhtub, on see, et riigi tasandil otsustamist vajavad asjad lükatakse omavalitsuste kaela. Üheks niisuguseks on näiteks lubadus luua uusi töökohti. Paljudes väikestes valdades on kohalik omavalitsus suurim tööandja. Omatulud on aga väga väikesed, sest täiendavaid makse pole peaaegu kellelegi enam peale panna. Tulu omavalitsusele kuuluvast varast eksisteerib ennekõike paberil, tegelikult jääb see keskmiselt ühe protsendi kanti. Võlgu lubavad seadused võtta, kuid keskvalitsus seab siin kindlaid piire. Mida ja kuhu siis investeerida, et kohalik majandus tekiks ja elavneks, kui raha selleks pole?

Juba enne Eesti taasiseseisvumist hakati rääkima vajadusest viia läbi haldusterritoriaalne reform, mis tänase seisuga on endiselt tegemata. Loomulikult on see riigi ja kohalike omavalitsuste läbirääkimiste küsimus, kuid väikesed omavalitsused ei ole Atlased, kes riigi oma kätele tõstavad. Valitsuskoalitsiooniski puudub üksmeel, mismoodi oleks võimalik kokku leppida arvukate omavalitsustega. Leppe­demokraatia on Eestis ikka veel  lapsekingades.

Palju küll kõneldakse ühiskondlike kokkulepete vajadusest, kuid nende saavutamiseks ei tehta õieti midagi. Retoorika à la «ühinege, kui tahate» varjus näeme hoopis riigivõimu tsentraliseerimist. Õigustusi selleks tuuakse küllaga, alates väitest, et vallad ei saa ei saa ju oma ülesannete täitmisega hakkama. Nokk kinni, saba lahti.

Missugused aga oleksid tingimused, milles asjad hakkaksid liikuma nii, nagu näeb ette põhiseadus, kohalike omavalitsuste korraldamise seadus ja, last not leas­t, Eesti riigi poolt täies mahus ratifitseeritud Euroopa omavalitsuste harta? See peaks olema valimisdebattide põhiteemaks. Sellest lähtuvad lubadused ja tegevuskavad peaksid olema valija otsuse tegemise aluseks. Mida me aga siiani oleme saanud? Parteide toitumisahelast sõltuvate poliit­broilerite kaagutamist, demagoogiat ja manipulatsioone ning «mina kivikuningas, sin­a sitalabidas!»-tüüpi edevuse laata.