Kalle Kulbok: murelapseks õpikute hind

Näide töövihikust. Tabelis oleva rea 1x3=3, 2x3=6, 3x3=12 jätkamine andis lapsele tulemiks 10x3=33. Konkreetsete pildil näidatud spordialade puhul võib tulemus isegi õige olla, sest kahepaat nõuaks ju kahte medalikomplekti. Foto: Kalle Kulbok

«Koolijuhtide arvates on õppekirjanduse hinda paisutanud värvi- ja pildirikkus ületanud mõistlikkuse piiri,» kirjutab Õpetajate Lehes Tartu Kesklinna kooli hoolekogu esimees Kalle Kulbok. «Olukorra lahendamiseks on vaja kas suurendada oluliselt õppevahenditele eraldatud raha või kehtestada tõhus riiklik järelevalve õppekirjanduse kirjastamise üle.»

Kevadel saatis Tartu koolijuhtide ühendus haridus- ja teadusministrile kirja, milles juhtis tähelepanu mitmele õppekirjandusega seotud hinna-, kvaliteedi- ja kaaluprobleemile. Koolijuhid leidsid, et need mured tuleb lahendada riigi tasandil.

Esiteks paneb PGSi § 20 kooskõlas põhiseaduse § 37ga kooli kohuseks võimaldada õpilasel tasuta kasutada õppekava läbimiseks vajalikke õpikuid, tööraamatuid, -vihikuid ja -lehti. Ent selle kohustuse täitmiseks eraldatud õppevahendite rahast (57 eurot õpilase kohta) ei piisa kogu vajaliku õppekirjanduse muretsemiseks isegi juhul, kui õpik oleks korduvkasutatav keskmiselt viis aastat.

Koolijuhtide arvates on õppekirjanduse hinda paisutanud värvi- ja pildirikkus ületanud mõistlikkuse piiri. Olukorra lahendamiseks on vaja kas suurendada oluliselt õppevahenditele eraldatud raha või kehtestada tõhus riiklik järelevalve õppekirjanduse kirjastamise üle.

Muide, vähesele järelevalvele õpikute hinna üle juhtis tähelepanu juba 12 aastat tagasi tehtud riigikontrolli audit.

Teiseks viitasid koolijuhid, et alates 2010. a puudub järelevalve ka õppekirjanduse kvaliteedi üle. Ministri määruse nr 41 alusel tuleb õppekirjanduse väljaandjal tellida omal valikul kaks retsensiooni. Kuigi retsensendid peaksid määruse § 2 alusel pöörama tähelepanu paljudele küsimustele (ainekavale vastavus, õppekirjanduse eakohasus, rassiliste eelarvamuste puudumine jmt), ei ole määruses otsesõnu reguleeritud, et retsensent peaks kontrollima, kas õpikus olevad abitekstid on luubita loetavad ja kas esitatud väidete sisu on õige.

Kirja illustratsiooniks tõid koolijuhid pildi Avita 2. klassi matemaatika tööraamatust, kus väidetakse, et 3 x 3 = 12.

Koolijuhid seadsid kahtluse alla ka värviliste õpikuga sarnanevate tööraamatute kirjastamise mõistlikkuse. Mustvalge tööraamat oleks odavam ning arendaks värvipliiatsite abil lapse fantaasiat.

Kolmandaks osutati, et mahukus, pildirohkus ja kvaliteetpaber muudavad õpiku raskeks. Eelnimetatud ministri määrus sätestab, et 1.−3. klassi ühe õpiku kaal või mitmeosalise õpiku kogukaal võib olla kuni 400 grammi. Teises kooliastmes võib õpik kaaluda kuni 450 grammi, kolmandas kuni 500.

Kaalumised näitasid, et paljude õpikute puhul ei ole selle nõudega arvestatud. See mõjutab omakorda sotsiaalministri 2001. a määruse täitmist, mis kehtestas koolikoti raskuspiirangud: esimeses kooliastmes võib koolikott kaaluda kuni 3 kg, teises kuni 3,5 kg, kolmandas kuni 4,5 kg. Ettepanekut, et kirjastused avaldaksid ise õpiku kaalu grammides, ei ole realiseeritud.

Neljandaks pandi ette, et ministeerium kaaluks õpikute ja tööraamatute autoritega riigi tasandil lepingute sõlmimist selliselt, et õppekirjandus oleks välja antud Creative Commonsi litsentsi alusel. See võimaldaks lisaks trükitud õpikutele kasutada õpiku sisu elektroonilist versiooni. Ettepaneku kohaselt sooviti saada õpikute sellist digiversiooni, mis avaneks igasuguses elektronseadmes (oleks vajadusel konverditav) ning mida igal õpetajal oleks õigus kasutada oma täiendustega.

Põhimõte, et kõik õpikud peavad olema kättesaadavad ka digitaalselt, on nüüd kirjutatud ka uude PGSi. Ministeerium vastas koolijuhtidele, et riik võtab senisest suurema vastutuse kvaliteetse õppekirjanduse olemasolu eest ning kasutab edastatud ettepanekuid õppekirjanduse rakendusmääruse koostamisel ja läbirääkimistel kirjastajatega.

Sügise saabudes jagati lastele uusi õpikuid ja ilmnesid uued küsitavused. Saatsime pildid ühe töövihiku vigadest ministeeriumile, kes edastas need SA Innove aineeksperdile. Innove tunnistas, et neil ei ole pädevust sekkuda − seni on nad palunud kaebuse esitajal ise võtta ühendust õppekirjanduse väljaandjaga, andes kaasa aineeksperdi hinnangu. Ministeerium lubas analüüsida, kuidas ja mil määral on riigil võimalik vigade ilmnemisel sekkuda.

5. septembril toimunud Tartu koolide hoolekogude ümarlaual peeti õppekirjanduse hinna ja kvaliteediga seotut oluliseks küsimuseks. Ümarlaua juurde otsustati asutada e-õppekirjanduse mõttekoda, mille põhieesmärk on toetada e-õpiku avatud platvormi ning seada vastukaal kinnist platvormi toetavate kirjastajate lobitööle.