Tartu Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein religiooniõpetuse tunnis.

FOTO: Margus Ansu

Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et õpilastel oleks vaja suuremat tähelepanu pöörata asjadest arusaamisele, probleemide analüüsimisele ning võimalike lahendusteede hulgast optimaal­seima leidmisele.

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo augustikuine mõte koolis toimuva õpilasele huvitavaks muutmisest ja ainekavade ulatuslikust ülevaatamisest («Kas Eesti kool on huvitav?», ÕpL 23.08) tõi mulle esmase emotsioonina meelde hiina mõttetarga Lao-zi ütluse: «Mõistja pole paljuteadja, paljuteadja pole mõistja.» Olen ministriga sarnaselt tunnetanud, et sageli oleks õpilastel vaja suuremat tähelepanu pöörata asjadest arusaamisele, probleemide analüüsimisele ning võimalike lahendusteede hulgast optimaal­seima leidmisele. Need tegevused vajavad aga süvenemiseks aega, mida tihe ainekava sageli ei võimalda.

Teisalt, eelkõige seoses ainekavade poole võrra kärpimise ideega meenus mulle, et midagi sarnast ütles umbes viisteist aastat tagasi ka tolleaegne Eesti lastevanemate liidu esimees professor Ago Künnap: «/…/ õpilaste ja õpetajate koormus kaks korda väiksemaks, õpetajate palk kaks korda suuremaks!» (PM 20.11.1997, «Laste ülekoormamine koolindusega on ebainimlik»). Raivo Juuraku meenutuse põhjal oli professor Künnap õpilaste suurt koormust kommenteerides emotsionaalselt resoluutne: «Mu sõbrad, kas me oleme hullud?»

Mulle näib, et paljuski on sarnane ka esmane kriitika, mis professor Künnapi ja minister Aaviksoo väljapakutud kärpimisideele on osaks saanud. Näiteks on väidetud, et ainekavade mahu vähendamise tagajärjel astuvad koolidest ellu senisest rumalamad ja manipuleeritavamad inimesed. Tahaksin siin oma kogemusele toetudes kinnitada vastupidist. Manipuleeritavad on eelkõige need, kes tunnetavad, et nad õpivad või on õppinud arusaamatuid asju, on teinud seda vales kohas ning kelle õpitu ei haaku õieti millegagi. Just nende ohtude vastu on minu arusaamist mööda ministri mõte suunatud.

Tõstes nüüd fookusesse õppetöö huvitavuse teema, siis vähemalt gümnaasiumist rääkides on probleemi üks teravikke ainekavade kõrval ka eksamisüsteemis. Kolme kindla riigieksami kehtestamisega rikuti õppeainetevahelist solidaarsust ning kehtestati vähemalt kaudselt prioriteetsed ja vähem prioriteetsed õppeained. Pole mõtet rääkida õpilase huvist lähtuvatest valikutest, kui õpilase edasine käekäik sõltub eelkõige kolmest riigieksamist. Endale huvitavaid õppeaineid valib õpilane alles siis, kui ta on eksamiainetes oma seljataguse kindlustanud.

Samas näen päris olulist tähtsust ainekavadest kõige olulisema väljaselekteerimisel, nii nagu seda haridusministri artiklis mainitud oli. Õppeainete tuumale keskendumine annab süvenemiseks lisaaega ja võimaluse vajadusel õppeaine algtõdede juurde naasta. Näiteks filosoofias aitab pinna jalge alt kaotanud õpilasi tavaliselt taas järjele võimalus tegelda uutesse teemadesse mattumist kartmata rahulikult Jostein Gaardneri puust ja punaseks tegeva «Sofie maailmaga».

Kui ainekava ei läbita kiirustades, võib õppetöös senisest laialdasemalt julgustada kriitiliselt suhtuma õpetaja esitatud materjalisse, toetada isiklike arusaamade väljaütlemist, sagedane poleemika võiks veel otsustavamalt saada osaks koolielust jne. Kui õpilane vaidluse mõnes punktis õpetajat ületab, on see õpetajale suur kompliment. Olen ammu leppinud tõsiasjaga, et IT vallas, matemaatikas või võõrkeeles ületavad õpilaste oskused mäekõrguselt minu omi, aeg-ajalt on õpilaste seisukohad lubanud mul näha ka minu õpetatavaid aineid, filosoofiat ja usundilugu, uuest vaatenurgast. Vahel tundub isegi, et tundides kordub ajalugu. Näiteks religiooni ja loodusteaduste teema käsitlemisel olen tajunud, kuidas oma vaateid on korrigeerinud nii usklikud kui ka ateistlikud õpilased. Nii on olnud ka ajaloos, Darwini evolutsiooniteooria sundis paljusid usklikke oma vaateid muutma, jesuiidi preestri Le Maître'i Suure Paugu teooria mõjul pidid paljud ateistid oma vaateid kohandama.

On ju hulk näiteid, kuidas samade teemade käsitlemine eri isikute läbi võib rikastada ühte mõttevoolu. Mäletan kolmekümne aasta tagusest ajast kadunud Linnart Mälli loengut budistlikust kagjü koolkonna õpetusliini tekkest, eriti kuidas õpetus anti edasi tipptasemel õpetlaselt Naropalt rikkale talupojale Marpale ja edasi algselt mustale maagile, kuid hiljem Tiibeti suureks õpetajaks ja luuletajaks kujunenud Milarepale. Mäletan ka oma tookordset imestust: väliselt nii erinevate õpetajate käsitluses koolkond mitte ei lõhenenud, vaid täienes. Hiljem olen kahetsenud, et ühe probleemi eri vaatenurkadest käsitlemiseks ei kipu koolis aega jaguma.

Arvan, et ainekavade ülevaatamine on vajalik samm. Jään huviga ootama konkreetset tegevust, mis õpilastele kooli huvitavaks ning õhinapõhisemaks muudaks.