Ei saa üle Matist

Foto: Kaader filmist

Juba teist korda püüab Veiko Õunpuu Mati Undita hakkama saada. Ega see tal siiani päris hästi välja ei tule. «Free ­Range» on dramaturgiliselt hõre nagu Tudu mets pärast suurt tormi. Õunpuu hõredus võib olla aga huvitavam kui mõne teise mehe tihedus.

Tema kangelase või antikangelase – sõltub mõistagi sellest, kes filmi vaatab –, noore, ausa, kuid ara kirjaniku Fredi eksistentsiaalne äng, kohanematus kapitalistliku maailma ja selles valitseva konformismiga, nagu ka too heakskiitmise protsess ise ei leia siin just kõige eredamaid situatsioonilisi väljundeid.

Fredi heitlus jääb natuke liiga palju tema enda sisse kinni, liiga suletuks, et hakata talle kaasa elama. Või vastupidi, vastu vaidlema. Tema äng, see, miks Fredist on selliseks muutunud, miks mõtleb nii hirmutavaid mõtteid, nagu väljendub Fredi rase pruut Susanna, vajaks hoopis teravamat, kontrastsemat suhestumist ühiskonnaga.

Miks Õunpuu ei näita, kui nõme on see maailm, too «väike ja haisev egoismi ja kasuahnuse sitanire», mille pärast Fred kannatab, kuid ikka rahu otsustab sõlmida? Miks ta üksnes räägib sellest intervjuudes, veenvalt ja väga huvitavalt sealjuures?

Filmis on sisuliselt ainult üks, olgu, kaks värvikat episoodi, kust see kahe maailma kontrast ilmekalt välja tuleb: peamine neist toimub Susanna isa, autoriteetse lehe peatoimetaja kodus, kus Roman Baskin küsib noorte tulevikku silmas pidades Fredilt: «A mis me sööme, riime või?». Tema abikaasa Rita Raave kisub kohe aga hargnevas väikekodanlikus peredraamas maskid eest, taustal laulab Georg Ots veel don Quijote «Tõotuselaulu», et kõik need üllad aated ja au keset valede kaost, mille eest ta on valmis surema…

Olgu peale et klišee – kes tahab, võib selles mõistagi leida nii mõnegi filmikunsti klassikasse kuuluva tsitaadi –, aga siiski karakteerne, hästi lavastatud ja eredalt mängitud.

Episoodilisi, kuid värvikaid, vähem või rohkem teatraalseid rolle jagub veel, eredamalt Peeter Volkonskilt ja Anne Türnpult.

Lauri Lagle (Fred) ja Jaanika Arum (Susanna) on kinoekraani jaoks värsked ja huvitavad leiud. Lagle nägu väljendab Fredi siseheitlust hetkiti erakordselt väljendusrikkalt, Arum mängib jälle Susanna naiivse süütuse ja usu ka sellisesse maailma väga hästi välja. Nõnda, et vastuoksuslik Fredki on sunnitud lõpuks alistuma ja näib, et ei põgene enam vastutuse eest, mille võtmist ta oli seniajani vältinud.

Filmi meeldejäävamaid episoode on siis, kui Fred ja Su­sanna keerutavad karusselliga ja Cat Stevens laulab oma kuulsat «Peace Traini». Seal on järsku kuhjaga elu, ka lootust, Susanna nägu väljendab ülevoolavat neitsilikku rõõmu, Fredi näol jõuab aga mitu korda vahelduda rõõm ja süngus.

Muusikal on filmis üldse oluline, olulisem kui lihtsalt vastava meeleolu peegeldaja ja rõhutaja roll. See, alatoonilt enamasti lüüriline, tundeelamuslik, väljendab ka autoripositsiooni, moodustab koos Mart Tanieli, pigem 1980ndaid meenutava, pisut «kõrbenud» pildiga suurepärase kooskõla.  

Algab ja lõpeb see kõik melanhoolse Scott Walkeriga, kõigepealt kõlab tema esituses ballaad Saccost ja Vanzettist, süütutest kannatajatest, lõpuks aga kuulus «Glory Road». Suur osa paladest pärineb 1970ndatest, kõneldes romantilisest, kättesaamatust vabadusest, rahutute hingede pelgupaigast ses hullus maailmas. Nii lootusrikas pole Õunpuu vist veel olnudki. Isegi nõnda, et ei häbene kasutada klišeesid.

Mis või kes siis ikkagi Fredist saab? Miks ei võiks vastus peituda Õunpuus endas – kes see Fred siis muu on kui Veiko ise, 15 aastat tagasi näiteks. Kes nüüd, pärast tormi ja tungi on küll maailma heaks kiitnud – mis sest et free range, st piiridega vabapidamisel –, kuid ütleb ikka seda, mida mõtleb, näiteks kui perversne on üheksast viieni mõttetut rutiinset tööd rügades teenida kasumit kapitalistile, kes ei oska oma tuluga midagi targemat ette võtta kui lasta Georg Otsa spaas oma pekke mudida.

Või mis veel tähtsam – teeb filme. Millest on ikka ja jälle põhjust rääkida. Isegi siis, kui järjekordne tema parimate saavutusteni ei küüni.