Roald Dahli «Matilda» räägib koduvägivallast, õnneks mitte füüsilisest, ja direktoripoolsest koolikiusamisest ülepakutud värvides ja küllaltki ulmeliselt, sest palju neid koolipoisse kõrvust tõstvaid õpetajaid päriselus ikka on. Vaatamata valusatele teemadele on tegemist lustliku raamatuga.
Väiksel Matildal polnud vanematega vedanud, laps ei saa ju oma eelkäijaid valida. Isa, härra Koirohi, oli ülbe ärimees, kes ostis odavalt kokku varastatud autosid, lõi neile uued numbrid, keris spidomeetrinäidud tagasi, tegi veel üht-teist lubamatut – ning müüs kaks korda kallimalt maha. Ema, korpulentne daam, käis iga päev bingot mängimas ega hoolinud suurt kodustest töödest. Mingeid vaimseid huvisid vanematel ei olnud.
Nad pidasid Matildat tüütuks kärnaks, mida kuidagi tuli taluda ja millest oli lootus kunagi lahti saada. Nad ei märganud, et nende andekas viieaastane tütar oskas lugeda ja arvutada, käis iga päev raamatukogus ja oli lugenud juba suuri klassikuid: Dickensit, Hemingwayd, Steinbecki jt.
Matilda ei tahtnud olukorraga leppida. Kui vanemad tema vastu väga vastikud olid, mõtles tüdruk nende ülbuse vähendamiseks välja igasuguseid nippe, võib-olla pedagoogiliselt mitte kõige süütumaid. Kaelamurru algkoolis avastas noor õpetaja preili Mesi juba esimesel koolipäeval Matilda erakordsed anded. Lisaks lugemisele ja kirjutamisele oskas tüdruk korrutada suuri arve. Pärast tundi ruttas preili Mesi direktriss preili Sõnniste jutule, et soovitada Matilda panna kokku suuremate lastega, kus tal oleks midagi õppida.
«Üldjuhul valitakse kooli direktriss tema heade omaduste järgi. Niisugune inimene mõistab lapsi ja oma südames teenib ta laste huve. Ta on kaastundlik. Ta on õiglane ning haridusest sügavalt huvitatud. Preili Sõnnistel ei olnud ühtegi neist omadustest...,» kirjutab autor.
Vot, ja sellises maailmas pidigi taibukas Matilda hakkama saama. Kuidas, seda tuleks ise lugeda, sest see on üks lõbus raamat.
Raamat
Roald Dahl
«Matilda»
Draakon&Kuu, 2013