Läinud nädalal Riias käinud dalai-laama rääkis, et peamine mure ei ole tiibetlaste poliitilised õigused, vaid hoopis sajandeid vana tiibeti kultuuri ja budistlike teadmiste säilimine.
«Mida te teete, kui te olete vihane? Mida te siis teete?» – «Virutan!»*
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üheks tiibeti kultuuri ja tiibetlaste peamiseks väärtuseks tuleb muu hulgas pidada sundimatust. Sadade miljonite inimeste vaimne õpetaja, tiibetlaste religioosne juht Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gyatso on tänapäeva maailma suurkuju. Ja ta on elegantselt sundimatu, isegi siis, kui kokkusulava ajakava tõttu intervjuude aegu kärbitakse, Läti ja Eesti meedia ühele ajale kokku paigutatakse ning üllatustel lõppu ei tule.
Läti meedia esindajad, kaks noort daami, on juba aegsasti end valmis sättinud ning avaldavad minu saabumisel, et plaanivad Nobeli rahupreemia laureaadilt küsida erakordse küsimuse.
«Millise küsimuse?» uurin.
«Me tahame küsida, kas ta teab, kes on Justus Piiber**,» seletavad ajakirjanikud.
«Aga kes see siis on?» pärin põnevusega.
«Piiber, see on üks iidol,» tõmbuvad lätlannad kaitsepositsioonidele ja uurivad mind veidi murelikult.
«Kelle iidol?» proovin kohmetult täpsustada.
«No teismeliste. Ta on teismeliste seas väga popp,» selgitatakse.
«Aga mina ju ei ole teismeline, kuidas ma seda siis teadma peaksingi... ega ka Tema Pühadus pole teismeline,» vabandan oma taipamatust ja keeran sellega vist lõunanaabritele käki kokku, sest hiljem nad oma päringut käiku ei lasegi.
Dalai-laama laseb hetkeks kuuldavale imestunud häälitsuse, kui Riga Arenal asuvasse väikesesse tuppa sisenedes avaneb talle riietusruumi meenutav pilt. Padjakestega kaetud tugitoolidel istuvad läti naisajakirjanikud. Keset tuba juhtun parasjagu seisma mina, käed sirgelt laiali ja tiibeti traditsiooniline pikk mantelülikond chupa üle pea venitatud. Minu selja taga aga askeldab Tema Pühaduse karm erasekretär ja Tiibeti kõrge valitsusametnik Chhime Rigzing Chhoekyapa.
Torisev Chhime kohendab chupa peenvillast triibulist kangast piinliku täpsusega voldikuks ja pingutab vöösalli nõnda, et mu ribid ragisevad. Olen hommikul chupa liialt kiirustades selga sättinud, autoga jännates riidevoldid veel enam sassi ajanud ja selle eest Tema Pühaduselt dalai-laamalt juba varasemal pressikonverentsil poolnaljaga noomida saanud. Hiljem märkan, et vahejuhtum chupa’ga on jõudnud Vene televisiooni päevauudistesse.
«Oo! Niimoodi on see chupa ju palju parem!» Kaastundebuda kehastus paistab inimeste kangeksehmumisest lõbu tundvat, liigub muheledes lätlannade tugitoolide taha, pöörab kõigile selja ja toimetab midagi seinalaua ääres.
Kõik ruumis viibivad isikud peale lätlannade on püsti tõusnud ja veidi krampis. Lätlannad hakkavad aga oma tugitoolides pisut närviliselt nihelema ja püüavad selja taha kiigata.
«Mida te seal sööte?» pärib peagi üks neist kärsitult.
«Šokolaadi. Ma armastan šokolaadi,» selgitab dalai-laama otsemaid.
«Aga liha?»
«Liha söön harva. Täna sõin seda vist supi sees. See oli vist peedisupp.»
Tema Pühadus on oma abide nõutust märgates ikka veel istuvate ajakirjanike juurde läinud, nõjatub ühe tütarlapse selja taga olevale toolikorjule ja asetab talle käe õlale. Ajakirjanik satub segadusse. Samal ajal vehivad teised ruumis viibijad hoogsalt kätega ning teevad sisistades grimasse, püüdes istujaid toolidelt püsti saada.
Lätlannad on aga pead kaotamas ning uurivad oma kohtadele jäädes kobamisi edasi:
«Milline on teie arvates hea toit?»
«Hea toit? Iga toit on hea.»
«See on Läti šokolaad, meie lemmikvabrikust – Laima. Laima tähendab õnne.»
«Oo? Õnn? Väga hea. Siis peaks iga lätlane olema õnnelik.»
«Jah, me oleme tegelikult väga õnnelik rahvas.» Nüüd taipavad lätlannad ka robinal püsti tõusta, tekib sagimine, Tema Pühadus jalutab neiude selja tagant üle toa ja võtab nende vastas ning minu kõrval istet.
Vaherepliik Tema Pühaduse abidelt, viitega minu poole: «Re Estonia» (Tema on Eestist).
«Jaa, Eestist, ma näen! Väga hea.»
Sellega algab kohtumise ametlikum osa. Paar küsivat pilku, viipan lätlannadele ja naeran: «Daamidel on eesõigus.»
«Nii jah, me siis alustame. Nojaa... Mida te teete, kui te olete vihane? Mida te siis teete?»
DL: «Virutan!» Naerab. «Ahaa, vihane? Siis tuleb lihtsalt unustada põhjus, ja emotsioon muutub.»
«Aga unustada on väga raske. Tavalised inimesed ei suuda seda teha.»
DL: «See sõltub teie usust, et viha on kasutu. Viha on midagi takistavat ja võimsat. Kui aga arendada endas välja tugev veendumus, siis viha küll saabub, aga nõrgana, mitte tugevana. Seega mainin ma alati, et kui keha immuunsüsteemid on tugevad ja saabub mõni viirus, siis ei tee see kehale suuremat häda. Kui immuunsüsteem on nõrk, siis isegi väikene viirus võib tekitada suurt pahandust. Samamoodi kui inimese vaim, mõte on tugev, siis sellised negatiivsed emotsioonid tulevad ja lähevad, kuid ei riku teie sisemist rahu.»
«Kas te mäletate viimast korda, kui te olite vihane?»
DL: «Ma arvan, et paar päeva tagasi.»
«Miks? Mis juhtus?»
DL: «Peamiselt ma vihastan oma ametnike peale. Nad vorbivad tibatillukesi vigu või põevad laiskust, mõnikord paneb see mind ägestuma. Siis ütlen paar karmi sõna ja ongi kõik.»
«Meil on selline küsimus: kas teil on unenägusid ja kui on, siis millest te und näete?»
DL: «Unenägusid? Näen ikka unenägusid. Peamiselt toidust. Kuna ma olen munk, siis ma ei söö õhtust. See on munkade reegel, pärast keskpäeva me tahket toitu ei söö. Võibolla seetõttu, et kõht tunneb end sageli öösel tühjana, näen ma unes toitu.»
Dalai-laama pöördub oma mungast abilise poole: «Ilmselt on sinul samasugused unenäod?» Mõlemad naeravad. «Kui oled näljane, näed palju toitu unes.»
«Meie järgmine küsimus: mis on kõige levinum küsimus, mida inimesed teilt küsivad, kui nad teid kohtavad? Mida inimesed kõige rohkem teada soovivad?»
DL: «Meelerahust... Nad küsivad meelerahu kohta. Lääne elustiil on väga palju orienteeritud materiaalsetele väärtustele, ka peamine haridus on orienteeritud materiaalsetele väärtustele. Välja arvatud religioon... Läänes pakub peamiselt kristlik religioon usku meelerahuks. Midagi sellist... »
«Kas võiksite anda soovitusi või nõuandeid oma südamerahu leidmiseks?»
DL: «Nagu ma mainisin, tegelik meelerahu hävitaja ei ole väline faktor, vaid sisemine. Hirm, viha, armukadedus – need on meelerahu hävitajad. Seega, kui teie meel on stabiilne kaastundlikuma hoiaku läbi, siis pole vahet, mida teised inimesed ütlevad. Tavaliselt on nii, et peate või kutsute inimesi, kes teid arvustavad ja kellele te ei meeldi, automaatselt vaenlaseks. Sellega loote te ise tahtlikult endale vihaobjekti. Need inimesed, kes usuvad jumalasse, loojasse, peaksid vaatama ka selliseid ebameeldivaid inimesi nagu jumala loomingut, samast allikast pärinevat elu. Seega, kui teile siis meenub, et ka nemad on teie inimvennad ja -õed, jumala looming, siis pole enam alust neid vaenlaseks kutsuda.
Üks minu Ameerika … nii-öelda, sõber... Ta on väga vana. Viimati kohtasin teda mõne aasta eest, ta oli siis 84-aastane. Ta on teadlane, mitte religiooniinimene. Ta ütles mulle, et kui me saame vihaseks, siis meie viha objekt ilmub meile negatiivsena. Aga tegelikult on 90 protsenti sellest negatiivsusest meie endi meele projektsioon. Seega, kõik sellised asjad on teie enda meele looming. Kui te aga oma meelt treenima hakkate, püüate mitte ilmutada selliseid tugevaid emotsioone, siis ei hävita väline faktor teie meelerahu.»
«Te olete öelnud, et budismi põhimõteteks on tuua rahu ja jõukust kõigile inimestele. Aga miks on see ikka nii, et oma igapäevases elus näeme inimesi, kes mõtlevad eelkõige vaid endale? Miks on nii raske teha head eelkõige teistele ja alles siis mõelda enese peale? Võib-olla oleme me isekad?»
DL: «Esiteks ... selleks et arendada endas meelerahu, mille vastandid on viha, ahnus, enesekeskne hoiak, õpetavad kõik suuremad religioossed traditsioonid meid harjutama sallivust. Praktiseerima andestamist. Praktiseerima enda tagaplaanile jätmist. Praktiseerima rahuolu. Paljud religioossed inimesed, puhtsüdamlikud õpetuste järgijad praktiseerivad lihtsat elustiili. Seega, kõik peamised religioossed traditsioonid püüdlevad sisemise rahu poole.
Budism on nende teiste traditsioonidega võrreldes unikaalne seetõttu, et ei püüa lihtsalt usku arendada. Buddha ütles oma õpilastele, et tema järgijad, mungad ja õpetlased ei peaks järgima tema õpetusi ainult usust ja pelgast järgimissoovist, vaid neid analüüsima, uurima ja testima. Selline lähenemisviis on küllalt unikaalne. Seega, budism peab äärmiselt oluliseks uurimistööd ja arutlemist. Budism, aga ma arvan, et ka teised religioonid, tõdevad, et lõplik pahandusetegija on enesekeskne hoiak. Enesekeskse hoiakuga inimesed mõtlevad ainult iseendale ja hoiavad teistega distantsi. Mõeldes vaid iseendale, loovad nad ise endale üksildustunde. Kui te avate oma südame, kinnitades, et see isik on minu vend, too inimene on minu vend ... või õde, me oleme üks ja sama ... siis tunnete: oo, me oleme samasugused, me oleme üks, me oleme mingit sorti sõbrad, oleme sõpruskond.»
«Meil on teile viimane küsimus. Tavaliselt kui me sellist asja päriksime, siis lihtsad inimesed võiksid tunda end puudutatuna. Kuid võttes arvesse teie positsiooni... kas te olete surmaks valmistunud? Kui te lahkute meie seast, kas olete selleks valmistunud?»
Tema Pühadus elavneb märgatavalt. «Oh jaa! Igapäevases budistlikus praktikas kogen ma surma vähemalt viiel korral päevas.»
«Viiel korral?!»
DL: «Jaa, vähemalt viiel korral. Praktikas, mida me kutsume väeolendi joogaks, visualiseerib inimene ise teatud asju, nii ka mina. Niisiis, iga päev, vähemalt viiel korral päevas kujustan ma viit kehaelementi ja kolme meeletasandit haihtumas. Kõigepealt tahke keha, siis vedel keha, seejärel kuumus, seejärel energia. Seejärel meel – alguses esimene tasand, seejärel teine tasand... Kui jõuame esimesele tasandile, siis sellist seisundit kutsuvad inimesed tavaliselt suremiseks. See tähendab, et vereringe ajus juba peatub. Ometigi on selles suremise käigus meele muutumise protsessis omakorda neli tasandit. Meel muutub neid tasandeid läbides peenemaks, peenemaks ja veel peenemaks. Kui ma neid asju kujustan, siis jõuan ma ühe teatud tundeni. Need ongi minu ettevalmistused suremiseks.»
«Miks? Miks te seda küll teete?»
DL: «Sest siis saan ma oma surma kontrollida. Läbi selle saan ma kontrollida oma järgmist elu.»
«Kas te valmistate end ette taassündimiseks väljaspool Tiibetit? Teie järgmine inkarnatsioon... »
DL: «Ei, mitte väljaspool Tiibetit! Väljaspool kõiki neid galaktikaid! Ma sünnin uuesti mõnes teises galaktikas.»
Tekib segadus.
«Seega, te ei tule tagasi Maale? Mida see tähendab? Kas te ei tule tagasi, et elada inimolendina?»
DL: «Mõnes teises elus võin ma tagasi tulla inimesena. See kõik sõltub põhjusest. Inimesena sündimiseks peab olema eesmärk. Elu peab olema mõtestatud, eesmärgipärane. Näiteks kui esimene dalai-laama jõudis kõrge vanuseni, siis avaldas ta oma nii-öelda õpilastele: «Nüüd olen ma väga vana ja surm on täiesti lähedal.» Seda rääkides oli ta kurb. Õpilased lohutasid teda: «No aga nüüd jõuate taevasesse valda.» Ja esimene dalai-laama vastas: «Mul pole mingit soovi sündida taevasesse valda. Mu ainus soov on sündida sinna, kus on võimalikult palju kannatust ja kus ma saan pisutki aidata kannatusi vähendada.»»
«Niisiis, kuhu te ootate, et te taassünniksite? Kas te võiksite taassündida Lätti?»
DL: «Minu igapäevane palve on: «Kuniks kestab ilmaruum ja püsib maailm, kuniks kestavad tajuvate olendite kannatused, seni olgu mu olemasolu pühendatud kannatuste kaotamisele maailmast!» See on minu soov. Ja veel... minu meel ei pruugi küündida sellise tasemeni, kuid ma vähemalt püüan. Ma arvan, et tema püüab samuti.»
Dalai-laama osutab oma mungast abile. Mõlemad naeravad.
«Meie, budistlikud mungad, oleme kõik selle õpetuse praktiseerijad, me kõik püüame. Ja niiviisi – aastakümme-aastakümnelt – vaimne hoiak muutubki.»
Dalai-laama pöördub minu poole.
«Jah.»
«Minu kodumaal Eestis ja ka teistes lääne riikides maadlevad inimesed alkoholismiga. Alkohol mõjutab inimese meelt, seega on tegemist meelehaigusega... »
«See on õige!»
«...sõltuvusega. Teie ei ole alkoholi alal ekspert, aga te olete asjatundja meelt puudutavates küsimustes. Kas oskaksite mulle öelda, kuidas saaksid inimesed muuta oma meelt, et nad ei tunneks enam vajadust alkoholi järele?»
DL: «Ma arvan, et peamine põhjus, miks inimesed on liialt joomisesse kiindunud, on see, et nad pole vaimselt eriti rahulikud, nende meel ei ole õnnelik. Ja samuti kehtib see narkootikumide tarvitamise kohta. Kui inimesed tunnevad end rahulikult, õnnelikult, siis pole neis just eriti palju ängi. Inimesed, kes kannatavad pideva stressi all... kui neis tekib viha või ärritus, siis pakub alkohol neile teatud sorti abi, toimides nagu rahusti. See teeb alkoholi tarvitamise kontrollimise raskeks. Me peaksime katsuma täielikult sisemist rahu saavutada, siis pole need välised mured enam tähtsad, me ei sõltu neist enam.»
RS: «Minu järgmine küsimus... Me meenutame Eestis suure soojusega teie varasemaid külaskäike. Ma tean, et teie kõrge esindaja on kätte saanud Eesti budistlike organisatsioonide kutse meie maad uuesti külastada ja palve anda Eestis budistlikke õpetusi. Annan kirja originaali koos allkirjadega ka teile isiklikult üle.»
DL: «Hmm. Tänan teid!»
RS: «Öelge, kas Eestil on lootust ja õnne teid veel tulevikus meie maal näha?»
DL: «Oo jaa, muidugi! Ei mingit takistust! Enne minu esimest kutsutud visiiti Euroopasse... see oli 1973. aastal... küsis üks BBC reporter New Delhis minult: «Miks te võtsite selle Euroopa-visiidi kutse vastu?» Toona külastasin, ma arvan, vähemalt nelja-viit riiki Euroopas. Siis vastasin ma: «Loen ennast maailmakodanikuks! Seega on mul õigus minna erinevatesse paikadesse, kuhu mind kutsutakse.» Niisiis, kindlasti ma tulen!
Täna hommikul tuli minu juurde üks grupp Lätist ja palus, et ma kahe aasta pärast peaksin siin loengu budismist. Muidugi ma olin nõus.»
RS: «Suurepärane! Kas te ütleksite palun eestlastele, mida saab meist igaüks teha nii tiibetlaste kui teiste elusolendite kannatuste vähendamiseks?»
DL: «Esiteks... Ma arvan et maailma paljudes kohtades on inimesi, kes teavad kannatustest Tiibetis ja näitavad välja oma solidaarsust ja muret. Ja muidugi eriti väikesed ühiskonnad, väikesed maad nagu Balti riigid ja Eesti. Ma arvan, et siin on üheks põhjuseks teie enda kogemused sellest, kuidas keegi suurem on võtnud teie üle liiga suure kontrolli. Ja ma alati hindan teie solidaarsust.
Minu peamine mure ei ole mitte ainult tiibetlaste poliitilised õigused, vaid hoopis sajandeid vana tiibeti kultuur ja budistlikud teadmised. Ma olen leidnud, et kogu selles maailmas on teadmised, mida oleme suutnud Tiibetis tuhandeid aastaid hoida, kõige täiuslikumad ja sügavamad. Seega ... peale kõige muu järgib tänases Hiinas üle 400 miljoni inimese budismi. Seega on tänapäeva Hiina muutunud kõige suurema budistide arvuga maaks. See on minu põhimure. Seega, ma palun, mu Eesti sõbrad – palun mõelge ja vaadake suurema tõsidusega, kuidas te saaksite aidata säilitada Tiibeti budistlikku kultuuri. Rahu kultuuri, vägivallatuse kultuuri, kaastunde kultuuri. See on midagi väga olulist.»
* See oli nali. Dalai-laama naljatab palju.
**Ilmselt pidas autor silmas Justin Bieberit – toim.