Tartu Ülikooli professor Jaan Ginter.

FOTO: Margus Ansu

Need Postimehe lugejad, kes jõudsid aktiivsesse ühiskondlikku ellu sovetiajal, mäletavad tõenäoliselt hästi seda, kuidas siis kõik paha oli kodanlik igand. Nii mõneski väitluses oli mingi nähtuse kodanlikuks igandiks tembeldamine sageli kasutatav, omajagu alatu võte, mis õnneks selle väite esitaja paljudele ebausaldatavaks muutis. Nüüd oleme 22 aastat elanud uue iseseisvuse ajal.

90ndate alguses oli suur osa kiiretest õigusreformidest vajalik just sovetiaja rumalusest ja reguleerimatusest üle saamiseks. Iseseisvusaja uuel põlvkonnal on praegu ilmselt raske ette kujutada, et kunagi olid olemas niisugused kuriteod nagu «nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda» või «eraettevõtjalik tegevus». Muidugi oli selliste värdkuritegude seaduseraamatutest kustutamine võitlus nõukogude iganditega. Kindlasti väga teretulnud võitlus! Täpselt samamoodi oli nõukogude iganditega võitlus ka näiteks kinnistusraamatusüsteemi loomine või äriühingute toimimise reguleerimine.

Mõnevõrra keerukam on igandite-loosungi kasutamist hinnata tänapäeval. Praegugi kohtame vaidlustes sageli argumenti, et nõukogudeaegne igand vajab kõrvaldamist. Võimalik, et mõnikord ongi tegemist igandiga, mis on reformide tegemisel kahe silma vahele jäänud ja millega tuleb võidelda. Kuid üha sagedamini kipub jääma mulje, et nõukogude igandiks tembeldamine on kujunemas samasuguseks madalavõitu väitlusargumendiks, nagu oli kunagi ammu kodanlikuks igandiks tembeldamine.

Karistusõiguse vastu huvi tundjad vast mäletavad, kuidas me oleme karistusõiguse mõistete hulgast kõrvaldanud niisugused nõukogude igandid nagu «kuriteo organisaator» või «eriti ohtlik retsidivist». Kui nende sätete ärakaotamist tagantjärele analüüsida, siis tundub, et praegu oleksime vist küll valmis «kuriteo organisaatori» teistest osavõtjatest eristamise (ja võimaliku karmima karistamise) mõistlikkuses varsti jälle kokku leppima.

«Eriti ohtlik retsidivist» on muidugi väga hirmus silt, aga pärast selle sildi (ja vastavate erikohtlemisvahendite) ärakaotamist oleme ju jälle jõudnud seisukohale, et mõnede kurjategijate puhul ikka ongi nende ohtlikkus süüst suurem. Ja mingeid erivahendeid justkui oleks vaja kasutada selle ohtlikkuse neutraliseerimiseks ka pärast seda, kui nad oma süüle vastava karistuse ära kannavad. Sellise situatsiooni jaoks loodi meie karistusseadustikku karistusjärgne kinnipidamine ja karistusjärgne käitumiskontroll. Karistusjärgse kinnipidamise tunnistas riigikohus küll enne, kui kedagi oleks üldse karistusjärgselt kinni pidama saanud asuda, põhiseadusvastaseks, aga karistusjärgne käitumiskontroll on meil praegu täiesti olemas ja selle kaudu saab teha suurelt osalt kõike seda, mida nõukogude igandiks oleva «eriti ohtliku retsidivisti» staatuse kaudu kunagi teha oli võimalik.

Viimastel aastatel on esile kerkinud mitmeid kõrgelseisvaid isikuid puudutavaid kõmulisi kriminaalprotsesse, kus prokuratuur on (vähemalt nende kohtualuste kaitsjate arvates) saanud kasutada protsessuaalseid eeliseid ja kaitsjatel pole nende arvates olnud hädavajalikke vahendeid ega õigusi oma funktsiooni täitmiseks. Üheks väljundiks sellele arenevale väitlusele sai kriminaalmenetluse seadustikule suure paranduste paketi väljapakkumine, mida selle paketi vastased on ka Berlusconi eelnõuks proovinud sildistada.

Mis aga minu jaoks on mõneti üllatav olnud, on see, et mõlemad pooled on võtnud kasutusele «nõukogude igandi» malaka. Eelnõu seletuskirja järgi on justkui kogu meie kohtueelne kriminaalmenetlus, selles osas, kus see angloameerika kriminaalmenetlusest erineb, «nõukogude pärand». Ning üllatus-üllatus, ka eelnõu vastased ei ole suutnud sama malaka kasutamisest hoiduda, nimetades eelnõus väljapakutud kohtueelsele kriminaalmenetlusele tähtaegade kehtestamist nõukogude regulatsioonile tuginemiseks.

Mäletades veel piisavalt selgelt «kodanlikuks igandiks» sildistamise ebameeldivust, tahan üles kutsuda intelligentsemates keskusteludes «nõukogude igandi» sildi liigtarvitamisest loobuma. Praegusel valimiseelsel ajal kohtame paratamatult diskussioone, kus tulevad kasutusele kõikvõimalikud (ka kõige lihtsamatele ja madalamatele instinktidele toetuvad) emotsionaalsed mõjutamisvahendid. Kuid võiks ju olla ometi ka diskussioone, kus me sellistest vahenditest hoidume.

Teine, «nõukogude iganditega» võitlemisega ainult osati seonduv teema, millele tahan tähelepanu tõmmata, on seadusloomega ületormitsemine. Jälle tuleb tunnistada, et kunagi 1990. aastate alguses oli periood, mil lühikese ajaga tuli ühiskonnas ette võtta tohutu palju muudatusi ning selleks tuli kiiresti vastu võtta ka väga palju seadusi.

Praeguseks on suurem osa ühiskonnaelu sfääridest õnneks juba hädavajaliku regulatsiooni saanud ning nüüd me justkui võiksime lähtuda printsiibist «pigem vähem, aga paremini».

Olen oma tudengeid hakanud ehmatama väitega, et «iga uus seadus tekitab paratamatult kahju». Selline väide on tõepoolest ehmatav. Aga kui hakata lähemalt vaatlema, siis selle väitega nõustumine ei ole siiski võimatu. Nimelt on kõikidel ühiskonna nähtustel ja protsessidel nii positiivne kui negatiivne toime. Ka iga uue seaduse vastuvõtmisel on automaatselt vähemalt üks negatiivne joon olemas. Me ju muudame seni kehtinud reegleid ning igasugune reeglite muutmine tekitab ühiskonnas segadust.

Üks sotsioloogiaala suuri mõtlejaid Émile Durkheim on väitnud, et kuritegevuse juured peituvad kiirete muutuste tõttu ühiskonnas tekkivas anoomias – ühiskonna võimetuses piisavalt oma liikmete käitumist reguleerida. Seega: segadust ja kahju tekitab iga uus seadus paratamatult. Sellest siiski ei tulene muidugi järeldus, et ühtegi uut seadust ei ole mõistlik vastu võtta. Kuid iga uut seadust vastu võttes peame olema veendunud, et uus seadus toob ühiskonda kindlasti kaasa vähemalt nii palju head, mis korvaks seaduse vastuvõtmisest tekkiva paratamatu segaduse ja kahju.

Vaatame mõnda näidet. Kui võtsime vastu uued reeglid pärimisõiguse või abieluvara osas, siis tekitasime päris suure segaduse. Ma olen üsna kindel, et kuni tänase päevani ei ole suur osa Eesti elanikkonnast (ja vist isegi üks osa juristkonnast) päris selgelt aru saanud, mis selles osas tegelikult muutus. Seega segadust tekkis palju. Kas siis ei oleks pidanudki neid seadusi sellisel kujul vastu võtma? Raske ütelda. Võimalik, et vastuvõtmine oli siiski mõistlik. Kuid ega me seda kindlat kasu, mis neist muudatustest tulnud on (või tulla võiks), veel selgeks saanud ei ole.

Ma ei taha, et siit jääks mulje, nagu ma oleksin vaid igikestva stabiilsuse poolt. Kindlasti mitte. Kindlasti on meil õiguskorras veel nii mõnigi nõukogude igand, millest on vaja lahti saada, ning kindlasti on meil veel rohkem selliseid seadusi, mille toimet on vaja uurida ja mis võivad vajada muutmist.

Kuhu ma tahan välja jõuda, on see, et me võiksime kokku leppida vähemalt selles, et niisuguseid malakaid, nagu oli kunagi «kodanlik igand» ja nüüd on selle noor sõber «nõukogude igand», me arukate inimestena diskuteerides ei kasuta. Selleks et kedagi veenda mõne seaduse muutmise vajaduses, võiksime kasutada ainult neid argumente, mis näitavad, kuidas uus lahendus on ühiskonnale parem, õigustamaks iga muudatusega paratamatult kaasas käivat kahju.

Jaan Ginter on Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor ja õigusteaduskonna dekaan.