/nginx/o/2013/09/20/2392808t1hf77f.jpg)
Veel kahe aasta eest poleks keegi osanud arvata, et Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli esialgu katastroofiliselt kulgenud koostööst liberaalidega kujuneb kunagi tema edu pant. Saksamaa tuli majanduskriisist edukalt välja ja Merkel hoidis euro kangekaelselt stabiilsena. Vastased peavad Merkeli vankumatust aga illusiooniks.
Aasta 2010 meenutas mõlemale koalitsiooniparteile – kristlikele demokraatidele (CDU/CSU) ja liberaalidele (FDP) – õudusunenägu: Saksamaa uue valitsuse esimesed kuud möödusid näiliselt tegevusetult, suvel andis tagasilöögi ihaldatud eurointegratsioon, kui ELi majandusveduril Saksamaal tuli asuda Kreekat pankrotist päästma. Sama aasta juunis oli valitsuse tööga rahul kõigest 12 protsenti elanikkonnast, 86 protsenti leidis, et rahuloluks pole üldse põhjust. Tõsi, ka 2006. aastal, Merkeli napilt mõnekuise valitsuskogemuse järel oli üldpilt sarnane, kuid ajutisest madalseisust taastuti kiiremini.
Tänavu suvel jõudis aga Merkel vastupidiselt toonastele ootustele märkimisväärse verstapostini: esimest korda täpselt 13 aasta järel oli enamik (52 protsenti) sakslasi valitsuse tööga rahul.
Olenevalt poliitilistest vaadetest, võib Merkeli edu kirjutada täiesti erinevate sündmuste ja otsuste arvele. Viimase nelja aasta jooksul on Saksamaa töötute arv kahanenud 1992. aasta tasemele. Saksamaa tuli ülemaailmsest majanduskriisist välja vägagi edukalt. Riigi eksport kasvas jõudsalt ning lisaks suutis Merkel, vastupidiselt kriitikute pidevale kisale, kangekaelselt, ehk isegi kangelaslikult, euro stabiilsena hoida.
Ühisraha läbikukkumist ennustati üle Euroopa ning ka Saksamaal tekitas ELi probleemide jada uue, eurovastase partei. Erakond Alternative für Deutschland (AfD) suutis ületada uudiskünnise, kui juba partei asutamise nädalal toetas kolm protsenti rahvastikust nende püüdlusi loobuda eurost. Kuid küsitlustulemused näitavad, et Merkelil õnnestus üsna kiiresti valijaskonnale selgeks teha, et paraku ei eksisteeriks ilma Euroopa ja eurota ka edukat Saksamaad.
Opositsiooni toetajad kirjutavad Merkeli viimase valitsuse eduloo hoopis sotsiaaldemokraatide (SPD) ja roheliste (Bündnis 90 / Die Grünen) arvele. Nimelt algatas just Gerhard Schröderi valitsus 2003. aastal toona väga ebapopulaarsed reformid, mis nüüdseks on kõvasti vähendanud tööpuudust. Näiteks kehtestas Schröderi valitsus sanktsioonid töötutele, kes pakkumisi vastu ei võta, ning lühendas töötu abiraha väljamaksmise perioodi. Ühtlasi kergitati tööandjate makse 34 protsendilt 42-le, sealhulgas sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksu.
Lisaks õnnestunud reformidele peetakse Euroopat ja solidaarsust, mida Merkel viimastel aastatel rohkem kui küll on demonstreerinud, sotsiaaldemokraatide leivanumbriks.
Koalitsiooni poolehoidjad leiavad aga, et kriisi seljatamine on Merkeli töövõit. Tema enesekindlad etteasted tõid stabiilsuse ja lõid usalduse, mis Saksa majanduse kiiresti taas jalule aitas. Selle tõestuseks tuuakse Saksamaa tugevaid ekspordiarve, mis omakorda hoiavad päästerõngana püsti kogu ELi.
Merkeli vankumatus on paljude vastaste arvates illusioon, millel, nagu mustkunstis ikka, õnnestus kogu maailma oma ehtsuses veenda. Selle leeri esindajad leiavad, et Merkeli edu pandiks on tema erakordne laveerimisoskus, tema tegevusetuse kunst (Kunst von Nicht-Handelns). Ka siin on piisavalt toetavaid fakte. Nõnda on Merkeli osavalt väljamängitud meelemuutused juba legendaarsed – tema «ei» on mõne kuu möödudes korduvalt muutunud veendunud «jaa-ks».
Selle kõige markantsemaks näiteks on Saksamaa tuumaenergiast loobumine. Enne Jaapani Fukushima tuumakatastroofi 2011. aasta kevadel oli Merkel tuumaenergia suur toetaja. Füüsikadoktor Merkel rääkis meeleldi tuumaenergia tasuvusest ja ohutusest, uutest tehnoloogiatest ning sellest, et Saksamaa investeerib ka tulevikus tuumaenergiasse. Rohelised võitlesid justkui tuuleveskitega – tuumaenergiavastasus oli omakorda nende lemmikteema.
Õnnetusest oli möödunud vaid mõni kuu, kui tuumajaamadest oli Merkeli kõnedes saanud ohu sümbol. 2011. aasta sügiseks lõpetas Saksamaal töö kaks tuumajaama. Viimase tuumajaama kavatseb riik sulgeda aastaks 2022.
Merkel tegi vastase leivanumbrist oma trumbi ning ka tänavuses valimiskampaanias on kantsler rõhutanud, kuidas just tema eestvedamisel tehti ohtlikule sektorile lõpp. Nõnda ei jää ka rohelistel muud üle, kui Merkeli saavutusele taustaks noogutada.
Kuid milleks nõnda palju minevikust rääkida? Ka see on 2013. aasta Bundestagi valimiste eripära. Kristlike demokraatide juhile heidetakse eelkõige ette sisutühjust – näib, et Merkel on nii populaarne, et sisu polegi vaja...
Kaheksa aastat Euroopa suurima rahvaarvuga riiki juhtinud naist nähakse nüüdseks rahva emana. Tema hoolitseb oma laste eest, tema võitleb Saksamaa heaolu eest. Ta on rahulik, ta on kahe jalaga maa peal. Ta ei õienda ega klähvi, otsib alati kuldset keskteed. Ta on naine, ning naised on teadagi alalhoidlikud. Teda võetakse Euroopas tõsiselt.
Kampaaniameistrid kasutasid sel korral need tugevused osavalt ka ära ning Merkel on toodud rahvale veel lähemale. Merkeli kodulehel on üleval tema lapsepõlve ja noorusaja meenutused, mille taustal näeb pisikest Angelat nukuvankriga ning hiljem noort naist telkimas. Täiskasvanud Angela naeratab leebelt ja jutustab lisaks poliitikale loodusest, jalgpallist ning sellest, kuidas talle meeldib süüa teha.
Sama edukas on Merkeli kampaania ka sotsiaalvõrgustikes. Tal on Facebookis üle 367 000 fänni – seda on mitu korda rohkem kui ühelgi teisel Saksa poliitikul või erakonnal. Merkeli Facebooki meeskond postitab kantsleri tegemistest iga päev pilte ja videoid.
Nii on isegi Merkeli puudujääkidest saanud paljude silmis tema tugevused: ta pole osav kõnemeister ja mõjub telekraanil lähedaselt, inimlikult, tavaliselt. Ta on etendanud siiani üsna kalki poliitikut, näides emotsioonitu, kõigutamatu ning eelkõige ratsionaalne – sellest omakorda on saanud õige sakslase tunnus, mis vastandab näiliselt vastutustundliku Saksamaa Lõuna-Euroopa võlgades siplevatele riikidele.
Olgu öeldud, et viimase mulje paikapidavus on enam kui kaheldav. Kuigi Saksamaa etendab viimased kaks aastat kasinuspoliitika etaloni, kasutades seejuures Eestit näitena tõelisest eduloost, on Saksa riigivõlg kaheksa aasta jooksul Merkeli käe all ainult kasvanud. Kui Merkeli võimule tulekul 2005. aastal oli Saksamaa riigivõlg 1448 miljardit eurot, siis nüüdseks on see kasvanud üle 2100 miljardi euro. Merkel on üritanud viimastel aastatel küll riigivõla kasvu pidurdada, kuid võlgnevus püsib 82 protsendi piirimail riigi SKTst.
Pealegi, säästmise suurimaks poolehoidjaks hakkas Merkel alles pärast Kreeka teist abipaketti, mis jõustus 2012. aasta lõpus. Põhjusi tuleb otsida kahtlustest ELi kasinuspakettide suhtes: miks peaks Lõuna-Euroopa järsku kulusid tunduvalt kärpima, kui kasinuse eestvedaja Saksamaa seda ise ei tee? Nüüd näib aga, et Merkel üritab kokkuhoiupoliitikat propageerida enda eduloo abil, isegi kui tema senisel edul kokkuhoiuga palju pistmist polnud.
Rahvusvaheline pilt Saksamaast, mille keskmes on Merkel, ei erine riigisisesest ettekujutusest kuigi palju. Saksa meedia keskendus valimiste ootuses juba mullu sügisel peamiselt kahele nimele: Merkel ja tema vastane SPD leerist, Peer Steinbrück.
Steinbrück on skandaalide tõttu küll korduvalt pääsenud lehtede esikülgedele ja televisiooni avauudiseks, kuid tema pisteline esinemine meedias kahvatub Merkeli kajastuse kõrval. Nagu on tekkinud arusaam rahulikust ja stabiilsest Merkelist, samamoodi püsib Merkel ka pidevalt, kuid sama rahulikult meedia fookuses.
Oma osa on siin loomulikult kantsleriameti eripäral ja Merkeli kohustustel seoses pidevate rahvusvaheliste (kriisi)kohtumistega. Ka Saksa meedia kajastab Merkelit kui üht rahvusvahelise poliitika võtmefiguuri, mistap sakslaste huvi eduka naise tegemiste vastu ei rauge.
Tõsist ja töist meediakuvandit kandva Merkeli kõrval näisid Steinbrücki tegemised pikka aega tõelise tsirkusena. Viimase mainet kahjustava etteastega sai Steinbrück hakkama veel eelmisel nädalal.
September näis SPD kantslerikandidaadile esialgu sujuvat kui õlitatult. 1. septembril kohtus Steinbrück Merkeliga teleduellis. Debatijärgsed küsitlused näisid paljutõotavad: publik hindas Steinbrücki tugevat etteastet Merkeli omaga võrdselt. Mehed pidasid seejuures Steinbrücki tunduvalt paremaks. Ka need, kes pole valimisotsust veel teinud, leidsid Steinbrücki tugevama olevat.
Kümme päeva hiljem pidas Steinbrück teleekraanil tavakodanikega maha järjekordse eduka debati. Mõni päev varem oli valijatega samamoodi silmitsi seisnud Merkel, kes seekord oli mitme kriitilise küsimusega jänni jäänud.
Kuid ka sel korral läks nii, nagu kogu aasta on läinud: Merkel võib teleesinemistel raskustes olla ning tuimalt sisutühje vastuseid ette kanda, kuid lõpuks suudab vastane endale heas seisus ikka ise hädad kaela tuua. Süddeutsche Zeitungi iganädalase ajakirja kaanel ilmus reedel, 13. septembril keskmist sõrme näitav Steinbrück. Need, kes vaevusid ajakirja sisse vaatama, said muidugi kiiresti aru, et tegemist pole järjekordse läbikukkumise, vaid Steinbrückile omase terava etteastega. Kuid nagu ikka sellistel puhkudel, ei vaadanud paljud ajakirja esikaanest kaugemale ning olid Steinbrücki ekstravagantsest ja sobimatust etteastest šokeeritud.
Ajakirjas ilmub iganädalane rubriik «Sagen Sie jetzt nichts» («Ärge öelge nüüd midagi»), milles intervjueeritav peab küsimustele vastama pantomiimiga. Fotodel on niisiis vastused erinevatele küsimustele, millel Steinbrück esitab oma näitlejameisterlikkust, ning kogu seeria on pigem lõbus kui järjekordne poliitiline fopaa. Küsimusele Steinbrücki rohkete halvustavate hüüdnimede kohta vastas mees niisiis ülbe näo ja keskmise sõrmega.
Nõnda sattus Steinbrücki keskmine sõrm, loo konteksti arvestamata, avaliku arutelu keskmesse. Kas võimalik tulevane kantsler võib selliseidi žeste endale lubada? Kas Steinbrück tahab lehelugejaid solvata? Kas selline labasus on poliitikule kohane? Süütu nali polnudki enam nii süütu.
Eelnevale näitele tuginedes pole seega imekspandav, et Saksamaa tänavune valimiskampaania üsna pinnapealse mulje jätab. SPD ning väiksemad parteid üritavad küll valitsuse puudujääkidele tähelepanu tõmmata, kuid kõik pingutused põrkuvad Merkeli kõigutamatu kujutise vastu.
Näib, et Merkeli puhul ei ole jäänud enam midagi, mille abil vastane saaks kantsleri oma kindlusest välja meelitada. Esiteks, Merkel laseb vastasel ise vigu teha ning seejärel teenib põrumisi mainides lisapunkte. Teiseks, Merkel on üle võtnud suurema osa oma vastaste teemadest, esitledes neid omana, näiteks alternatiivsete lahenduskäikude kaudu, mis «eristab CDUd teistest erakondadest», või probleemina, mille kallal CDU juba töötab, kuid «palju on veel teha».
Niisiis, Merkel ignoreerib edukalt vastast, kuid mitte vastase valimiskampaaniat. Nüüdseks on Merkel õnnestunult adapteerinud ka kõik ülejäänud SPD teemad: demograafilisest muutusest tulenev vanaduspõlve vaesus ja hooldustöötajate puudus, miinimumpalk, tööpuuduse vähendamine, sooline võrdõiguslikkus, integratsioon ja töökohtade kindlus.
Merkeli ja Steinbrücki viimaseid etteasteid võrreldes leidub sisulisi erinevusi vaid kõrvalistes asjades. Näiteks Merkeli ettekujutus alampalgast põhineb sellel, et tulevane valitsus teeb selle kehtestamise ametiühingutele kohustuslikuks. SPD, rohelised ja vasakpartei (Die Linke) reklaamivad seevastu juba mitmeid kuid seadusega kehtestatavat tunnipalga alammäära.
CDU adaptatsioon on siinkohal strateegiliselt tugev: raha väärtus, ja seega ka fikseeritud tunnipalk, muutub aja jooksul, samas kui ametiühingute kaasamine otsustusprotsessi tagab mingil määral osaliste, nii töötajate kui ka ettevõtete rahulolu. Samuti peseb CDU nõnda käed puhtaks ebameeldivatest otsustest ning sunnib ametiühingud ja tööandjad alampalga suuruse omavahel ise selgeks vaidlema. Muidu oleks ettevõtete ja töötajate viha suunatud otse poliitika ja poliitikute vastu.
Teine huvitav erinevus SPD ja CDU programmide vahel on seksuaalvähemuste võrdsustamine traditsioonilise peremudeliga. SPD leiab, et tänapäeval peaks homoabieludes kehtima täpselt samad õigused ja kohustused nagu traditsioonilistes abieludes. Ehkki ka CDU leeris on selle vaate pooldajaid, on näha, et parteisisese konfliktiga Merkel siinkohal riskida ei julge.
Valimiste lõpuspurt on liidukantsleri erakonna üldises plaanis väga ettevaatlikuks muutnud. Veel mõne nädala eest kuulutati julgelt, et CDU tahab ilmtingimata FDPga viljakat koostööd jätkata. Nüüd, kui FDP toetus napilt valimiskünnise piirimail püsib ning liberaalid Baierimaa Landtagist sootuks välja langesid, näib CDU mõtlevat juba valimistejärgsetele koalitsiooniläbirääkimistele.
Viimased küsitlustulemused enne valimisi ennustavad kristlikele demokraatidele 40 protsenti häältest. FDPd kavatseb valida seevastu vaid umbes viis protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Juhul kui toetus liberaalidele jääb alla viie protsendi, langeb läbi aegade koalitsioonipartnerina kõige kauem Saksa valitsuses püsinud erakond (kokku 46 aastat) parlamendist välja.
Seetõttu võttis FDP viimases hädas, pärast põrumist Baierimaal, kasutusele niinimetatud teise hääle kampaania. Saksa valija kahest häälest just teise ehk valimisnimekirjapõhiste häälte protsentuaalne jaotus määrab, kas erakond pääseb parlamenti ning palju kohti ta saab. Valijal on võimalik esimene hääl anda ühe erakonna kandidaadi poolt ning samas teine hääl teisele erakonnale. FDP üritab seeläbi põliseid CDU/CSU valijaid meelitada teist häält enda poolt andma, mis aga seniste koalitsioonipartnerite vahel paksu verd tekitab. Näiteks sõnas FDP parlamendifraktsiooni juht Rainer Brüderle nädala alguses: «Kes soovib Merkelit, valib FDP.»
Merkel ergutab koalitsioonipartneri meelehärmiks oma poolehoidjaid juba valimiskampaania algusest ka teist häält CDU-le loovutama – vaid nõnda olevat tema kantslerina jätkamine kindel. Brüderle sõnavõtu peale reageerisid paljud CDU poliitikud vägagi valulikult, kuna uue valimiskorra alusel pole erakondadel enam võimalik oma võimu parlamendis isikumandaatide kaudu suurendada. Teisipäeval teatas ka Merkel: «CDU-l pole ühtegi häält kinkida.»
Viimastel valimistel sai CDU/CSU liit tänu üleliigsetele isikumandaatidele Bundestagis 24 lisakohta. Tänavu kinnitatud uus valimiskord tagab aga võrdsed võimalused kõigile erakondadele ehk parlamendi proportsionaalne jaotus kujuneb lõpuks ikkagi teisele häälele tuginedes, mis toob kaasa kompensatsioonimandaadid.
Uus olukord võib oluliselt suurendada ka parlamendiliikmete arvu. Kui eelmistel valimistel pääses Bundestagi 622 saadikut 598 asemel, siis nüüd saaksid ka teised erakonnad proportsionaalselt CDU/CSU eduga lisakohti kompensatsioonimandaatide näol. Nii võib Bundestagi teoreetiliselt pääseda kuni 800 saadikut. Teisalt, nagu näitab CDU/CSU reaktsioon, muudab uus valimiskord erakonnad ettevaatlikumaks teise hääle loovutamisel.
Just FDP madalseisus näevad võimalust sotsiaaldemokraadid. Kui CDU/CSU valijad peaksid FDP ikkagi üle valimiskünnise aitama, muutuvad konservatiivid Bundestagis vastavalt nõrgemaks. Samas poleks FDP abistamine piisav praeguse valitsuskoalitsiooni loomiseks ning mõlemal juhul paneb see Merkeli läbirääkimistel raskesse seisu.
Praegusel opositsioonil on parlamendi teises kojas, Bundesratis ülekaal, mis eeldatavasti kahandab tunduvalt Merkeli võimalusi läbirääkimisel SPDga. Sotsiaaldemokraatidel on tänu sellele isegi kehva valimistulemuse korral võimalik endale välja kaubelda väga hea koalitsioonileping.
Mainitud koalitsioon tundub kõigist võimalikest kooslustest ka kõige reaalsem ning seda lisaks FDP allakäigule ka roheliste valimiskampaania ebaedu tõttu. Siiani hellitab SPD avalikkuse ees lootust luua koalitsioon rohelistega, ent kui möödunud aastal näis selline liit tänu roheliste populaarsusele veel võimalik, siis praegu jääb mõlema erakonna toetus selgelt Merkeli ülevõimule alla. Seda nii SPD kantslerikandidaadi järjestikuste põrumiste kui ka roheliste viimasel paaril kuul tehtud valearvestuste tõttu. Koalitsioon, milles SPD ja rohelised võtavad kampa ka vasakpartei, on mõlema erakonna vastuseisu tõttu üsna vähetõenäoline, kuigi just selle võimalusega hirmutavad ja ärgitavad konservatiivid ja liberaalid oma valijaid.
Esiteks on roheliste valimisprogrammis tõsine maksutõus, mis nii mõnegi roheliste püsivalija ära ehmatas. Lisaks tulid rohelised augusti alguses lagedale «Veggie Day» ehk «juurviljapäeva» ideega, mille kohaselt pakutaks Saksamaa sööklates korra nädalas ainult taimetoitu. «Veggie Day» kampaania tõi erakonnale vastupidise tulemuse: mitte ainult roheliste poliitilised vastased ei asunud neid üksteise võidu maha tegema, vaid tulemuseks oli üleüldine lihaarmastajate vihavalang meedias ja sotsiaalvõrgustikes. Samuti nähakse juurviljapäeva idees teatud määral vabaduse piiramist: miks peaks poliitika otsustama, millal keegi võib liha süüa ja millal mitte?
Kolmanda ja võimalik, et ka lõplikult halvava löögi andis rohelistele erakonna tippkandidaadi Jürgen Trittini seotus pedofiiliaskandaaliga. Nimelt tuli ühe uurimistöö käigus ilmsiks, et Trittin kiitis 1981. aastal toonase roheliste liikumiste ühisnimekirja programmis heaks idee, mis lubanuks laste seksuaalsuhteid täiskasvanutega, juhul kui need poleks vägivaldset laadi. Poliitik väidab, et paraku ei pannud ta viga õigel hetkel tähele ning programmi kinnitamise järel viivitasid tänased rohelised liiga kaua, et toonane koostöö pedofiilia propageerijatega lõpetada.
Parimal juhul võivad rohelised arvestada homme eelmiste valimistega sarnase tulemusega kümne protsendi ringis.
Bundestagi kõige vasakpoolsem partei Die Linke pole küll sel korral suuremate skandaalide keskmes, samas pole erakonnal ka midagi suurepärast ette näidata. Toetus vasakparteile on võrreldes eelmiste valimistega vähenenud, selle peamise põhjusena nähakse pikalt kestnud sisetülisid. Ühtlasi on nende ridades vähe kogu Saksamaal tuntud nimesid ning vaid kahe tippkandidaadi, Georg Gysi ja Sahra Wagenknechti tuntusest pole abi.
Veelgi täbaramas seisus on Saksamaa protestiparteid, kellele veel mõne aja eest valimistel enneolematut edu ennustati. Mullu tükk aega korralikku toetust nautinud Piraadipartei (Piratenpartei) pääses küll nelja liidumaa Landtagi, kuid sellele järgnes valus kukkumine. Sisetülid ja poliitiliste vaadete erinevus on protestipartei toetajad lõplikult segadusse ajanud ning isegi NSA skandaali ei suutnud infoühiskonna ja osalusdemokraatia aktivistid enda kasuks pöörata.
Pigem on Piraadipartei katsed kõiki oma liikmeid iga otsuse langetamisse kaasata näidanud, kui palju segadust, rahulolematust ja ajakulu see põhjustab. Nende ponnistused poliitikat läbipaistvamaks muuta on seega lõppenud tulutult, mida näitab ka vaid kahe-kolme protsendi juures püsiv toetus.
Samal tasemel püsib ka Saksa poliitikamaastiku kõige noorem erakond Alternative für Deutschland. Alles veebruaris loodud eurovastane erakond on tänavuste valimiste tundmatu. Kuigi AfD Bundestagi pääsemine pole kuigi tõenäoline, ei julge keegi erakonda täielikult maha kanda. AfD edu otsustab lõpuks see, kui palju leidub sakslasi, kellel pärast kolme järjestikust kriisikohtumiste ja päästepakettidega pikitud aastat eurotsoonist kõrini on.
Protestiliikumise jahtumise tagamaid võibki näha just Piraadipartei senises võimetuses poliitmaastikku muuta. Kogemus Landtagides näitab, et ka nemad peavad kohanema igapäevatööga, mis erinevalt oodatust polegi lihtsalt jalgade kõlgutamine. Seetõttu mattusid värsked poliitikud kohalikes parlamentides seadusandluse paratamatult bürokraatlikusse asjaajamisse ning neil ei jäänud üle muud kui professionaalideks hakata, mis on Piraadipartei ootustele vastupidine.
Kõigi valimistel osalevate erakondade hulgas on eeldatavasti vaid üks tõeline võitja – Merkeli juhitud CDU/CSU –, kuid ka seda edu saadab mõru maik. Paljud pettunud püsivalijad ei kavatse üldse hääletama minna. Valimisosalus võib seetõttu esmakordselt kahaneda alla 70 protsendi.
Praegune koalitsioon küll reklaamib viimase nelja aasta saavutusi tõeliste edulugudena, samas leiavad paljud hääleõiguslikud kodanikud, et koalitsioonide koostöö toob kokkuvõttes kaasa ikka valimislubaduste murdmise. Pettunud ollakse ka CDU/CSUs, just koostöö tõttu liberaalidega.
Osaliselt ebaratsionaalne pettumus võib põhjustatud olla ka erakondade valimisprogrammide üldisest sarnasusest. Mõistagi erinevad vasakud palju liberaalidest, kuid osal teemadel ollakse kõigis parteides ühel meelel. Näiteks ollakse enam-vähem ühel meelel energiapoliitika suhtes – kõik soovivad elektrihinna kiirele tõusule lõpu teha, kuid keegi ei tea täpselt, kuidas seda tegema peaks. Lisaks kulgeb taastuvenergiale üleminek liiga aeglaselt ja kulukalt.
Ka rahvusvahelises poliitikas ollakse ühte meelt: sõjalist sekkumist Süürias ei poolda ükski praegune Bundestagi erakond, samuti on kõik neist pigem euromeelsed.
Sarnasused omakorda annavad Merkeli populaarsusele vaid hoogu juurde. Enamus on Merkeli juhtimisstiiliga rahul, 70 protsenti sakslastest kiidab Merkelit kriisi seljatamise eest. Isegi CDU/CSU viimaste aastate äpardused ei lähe inimestele korda. Nõnda on nüüdseks unustatud endise kaitseministri Karl-Theodor zu Guttenbergi ja haridusministri Annette Schavani plagiaadiafäärid ning ka eelmist presidenti Christian Wulffi tabanud korruptsioonisüüdistused. Isegi see ei heiduta kedagi, et Merkeli viimasel ametiajal astus tagasi kaks presidenti, kusjuures mõlemad olid pärit kristlike demokraatide ridadest.
Merkelil õnnestus eksimus tasa teha kiire reaktsiooniga Wulffi skandaali järel, mil koalitsioon toetas üksmeelselt endist sotsiaaldemokraatide ja roheliste presidendikandidaati Joachim Gaucki. Nüüdseks üle aasta presidendiametit pidanud Gauck on juulikuiste küsitluste andmetel Merkelist isegi veidi populaarsem.
Olukord, kus kaks riigi kõige armastatumat poliitikut on võimul, ei too suure tõenäosusega kaasa suuri ja üllatavaid muudatusi homsel valimispäeval. Peamiseks küsimuseks näib lõpuks olevat, kuidas Merkel sotsiaaldemokraatidega kokkuleppele saab.