Kas te olete juba seda anekdooti kuulnud? Reformierakonna toetaja, sots, IRLi puudel ja kapikesik astuvad baari. «Tere, Anvar,» ütleb baarimees.
Anvar Samost: tasakaalupaine
Mulle pole seda anekdooti räägitud, kuid ikkagi tundub tuttav. Eriti viimastel nädalatel. Kooliaasta algus, täiskuu, lähenevad valimised – inimesed on närvilised ja näevad igal pool vandenõu, kokkumängu või lihtsalt ebasoosingut.
Vaba maailma ajakirjanikud on harjunud süüdistustega erapoolikuses. (Selles, et mittevabas maailmas ajakirjandust ei süüdistata, on oma loogika.) Harjumine ei tähenda leppimist ja hulk ajakirjanikke tegeleb püsivalt kõikvõimaliku tasakaalustatuse hoolsa jälgimisega.
Eriti enne valimisi. Vaatame, et kõik nimekirjad, erakonnad, kandidaadid saaksid sõna. Et nad saaksid sõna sama palju. Et igale väitele saaks esitada vastuväite. Et iga nime taha saaks kirja, millist erakonda ta esindab. Kui ajakirjanikud teevad seda terve mõistuse piires, siis kuskil mujal istuvad inimesed, kes «kõige tagakiusatuma erakonna» korraldusel jälgivad seda stopperite ja joonlaudadega.
Eriti suure paine all on rahvusringhääling. Loomulikult, seda finantseeritakse ju maksumaksja rahast, kuulen siinkohal raevukaid hüüdeid. Ja ERR ise tunneb oma paineid väga hästi nii teadlikult kui alateadlikult. Nii näemegi «Aktuaalses kaameras», kuidas katteplaanideks kasutatud linnavaadetes on kaadrisse jäänud valimisreklaamide kombinatsioon imetlusväärse hoolega mõõdetud ja tasakaalustatud.
Iga nädal näeme ka mõnda väitlussaadet, kus väitlema on lastud (kutsutud?) mõni poliitik, kel mitte midagi peale kolme erakonna kontoris ette valmistatud loosungi öelda ei ole ja kes halvemal juhul ei suuda seejuures naeru varjata. Tal on ükskõik, sest teda pole võimalik stuudiost välja visata. Kõige küünilisema osaleja tasemele lähenevad ka teised, sest see on tõepoolest nakkav. Ja debatt ongi mõttetuks nivelleeritud.
Aga ka mujal meedias on näha, et hirm kellegi toetajana paista on naha alla aetud. Kindlasti on paljudes toimetustes peetud arutelusid teemal «erakonna esimees X keeldub intervjuud andmast / väitluses osalemast ja saadab enda asemel tuntud klouni – kas lepime sellega, sest muidu saavad ju teised eelise?». Vahel on selg sirgu hoitud, vahel mitte.
Olgem ausad, tavalised on ka kõhklused, kas keegi – üks kindel isik või erakond – pole mitte juba liiga palju kriitilist kajastust saanud. Kas ikka saab enne valimisi avaldada veel ühte paljastust kuulsa suli järjekordsest vargusest? Jääb mulje, et me tahame talle ära panna? Aga ta tõesti just äsja varastas? Peaks teiste kohta ka midagi kriitilist avaldama, siis on kõik tasakaalus? Viimane kõlab eriti koledalt, aga kindlasti pole Eesti ajakirjandus sellest patust puhas, meenutame kasvõi loosungit «Kõigile pasunasse, aga võrdselt!».
Head kolleegid, võtame end kokku ja mõtleme eelkõige lugejatele ja vaatajatele. Nemad usaldavad meid.