/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/09/20/2392898t1h2bda.jpg)
Venemaa sõjaväeõppused «Zapad 2013» panevad Balti riikide närvid proovile
Juhtkiri: põhjus muretsemiseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa-Valgevene õppused «Zapad 2013» sunnivad nii Balti riike kui ka NATOt tähelepanelikult siinset julgeolekuolukorda jälgima ja analüüsima.
Tänavused õppused on järjekorras juba teised samalaadsed. «Zapad 2009» erines vaid nüanssides, kuid oma põhijoontelt oli sama: terrorismivastase võitluse kattevarjus harjutatakse Balti riikide hõivamist ja NATO liitlastest äralõikamist. Õppusi saadab ka vassiv retoorika. Näiteks osaleb seal ametlikult sada meest 13 000st vähem, mis tähendab, et välisvaatlejaid kutsuma ei pea. Aga eksperdid arvavad, et tegelike osalejate hulk võib seekordsel «Zapadil» olla kuni 50 000 meest. Samuti harjutatakse läbi konventsionaalse sõja manöövreid ning rahuliku Läänemere piirkonna kohta tehakse seda ebaproportsionaalselt suures mahus.
Kuigi reaalse konflikti ohtu peetakse väga vähe tõenäoliseks, on sellises mahus ja moel korraldatavad manöövrid Venemaa naabritele siiski märk, et Moskva geopoliitilised ambitsioonid ei ole kahanenud. Seega püsib meie vajadus oma kaitsevõimet tugevdada muutumatult kindlana.
Kuid pole põhjust ka paanikaks. Pärast Gruusia sõda 2008. aastal ja eelmist «Zapadit» on NATO korraldanud siin hulga õppusi, millel on selge signaal: Balti riigid on valmis end kaitsma ning NATO on valmis meid aitama. Paradoksaalsel kombel on Venemaa õppustes Balti riikidele poliitiliselt kasulik külg – need ei lase Euroopal piiririikide probleeme unustada ega jäta ruumi roosadele pettekujutelmadele julgeolekust. Kui kergesti selline kujutelm tekib, näitas lääneriikide agarus majanduskriisi ajal kaitsekulutusi kärpida.
On selge, et NATO poolt pole Venemaale mingit ohtu. See, et Venemaa jonnakalt NATOt sõjalise riskina käsitleb, näitab, et Kremli maailmapilt on jäänud külma sõja aega või lausa 19. sajandisse. Selle poliitilise suuna eesmärk on otseselt kasvatada oma mõjuvõimu ning NATOt ja selle kaudu USAd eemale tõrjuda. Kuid mustvalges maailmas kannatavad esimesena ja ennekõike väikesed naabrid.
Nii ei tule imeks panna survet, mida Venemaa lähiümbruses rakendab: sõjakäik Gruusia vastu, pronksöö ja küberrünnakud Eestis, Leedu kimbutamine tolliprotseduuridega, katsed sundida Moldovat ja Ukrainat Euroopale selga pöörama ning Venemaaga tolliliitu sõlmima, nagu on juba toimunud Armeeniaga. Moskva pole loobunud impeeriumiihalusest, vastupidi, see kirg näib aina kasvavat ega arvesta muutunud maailma ja naabrite enesemääramise sooviga.
Kindlasti tuleb suhetes Venemaaga vältida konfliktsust ja provokatsioone, kuid säilitada tuleb sirge selg ja demokraatlikud väärtused. Iseseisva riigi ja NATO liikmena peame end kaitsma ning poliitikat ei tehta maailmas enam saja aasta taguste võtetega.